I don’t like it. I just love it!!!

Mmmm ..... mõnus. Lumi ja tuisk. Pühapäeval tormas ilma umbe ja mu köögiakna värviline vitraažkala ujus üksikuna lõputus valges lumeookeanis. Tädid-onud telekast käskisid autodel paagid täis tankida ja telefonid tee peale kaasa võtta. Sättisin oma masina tagasi tulles ületee parkimistaskusse, kenasti diagonaalis, taguotsaga pisut äärekivist eemal, lootuses, et hea õnne korral (kui tuul öö jooksul ei pööra) on vähemalt üks esiratas kindlal pinnal ning suudan hommikul kõrvalise abita tööle jõuda.

Aga oh armast üllatust! Õue astudes pidin esimese asjana tõdema, et kui kurja ilma vastu on end võimalik kaitsta, siis inimnäoliste idiootide vastu paraku mitte. Sest keskmise trepikoja rohelise lehega oopelvektra oli otsustanud end kenasti risti minu auto nina ette parkida. (Siinkohal kuumad tervitused kõigile debiilparkijatele! Ja seejärel: laena mulle buldooserit, Vanemuine!) Ja loomulikult polnud mul halli aimugi, kus täpselt see tüüp elab, kes mind nii nahaalselt ära blokkinud oli. Õnneks oli kell umbes kolmveerand kaheksa hommikul ja keskmises trepikojas on meil ainult viisteist korterit. Valisin siis esimese, kus tuli akendes oli. Tükk aega kutsus, siis tuli mingi venekeelne tädi toru otsa. Esimese raksuga ei osanud ta midagi kosta, aga tundus, et tal oli konsultant kõrval. Küsis veelkorra autonumbrit ja siis teatas, et omanik elavat korteris 24. Aplaus penskaritest majanaabritele nende tähelepanelikkuse eest – mina küll ühegi meie maja elaniku auto numbrit peast ei tea (välja arvatud enda oma muidugi, sest see on nii vastikult meeldejääv). Tüüp korterist 24 sai täna hommikul igatahes erakordselt pika äratuse osaliseks. Sest ma lihtsalt ei lahkunud enne ukse tagant, kui ta toru võttis (no milline kretiin arvab, et tal hommikul magada lastakse, kui ta teiste inimeste autod lihtlabasel kombel kinni pargib? Liiatigi keset esmaspäeva hommikut.)

Aga kui unine kodanik lõpuks õue jõudis, ei läinud see auto äralükkamine tal sugugi mitte libedalt. Või noh, vägagi libedalt läks, rattad käisid ringi ja vaene Opel kaevas ennast järjest sügavamale lumme. Muidugi oli see talle väga paras ja enamgi veel, aga kuna ühel meist oli vaja tööle jõuda, ei olnud lõpuks üldse enam naljakas. Siblis seal pea pool tundi, enne kui oma masina mul eest ära sai.
Ma igaks juhuks ei julenud üle Toome tööle sõita, mine tea, kuidas neid mägesid Tartus lahti lükatakse. Riiamägi oli õnneks päris lahti ja keegi jalus ka ei koperdanud. Kihutajaid ka milllegipärast silma ei torganud :)
Kõik oli tore kuni hetkeni, mil ma taipasin, et meie uus kontoora on ehitatud puhta põlla pääle. Ja sinna viiva tänava tagumine ots oli samuti suisa lagedal ja silmini täis tuisanud. Ja pikitud vähem ja rohkem teeservadesse kinnijäänud rekkadega. Õnneks oli rekkadevaheline labürint sõiduautole suhteliselt läbitav. Hullem oli seal, kus rekkasid enam polnud – mõistata siis selles tuisus, kus tee algab ja põld lõpeb. Või vastupidi.

Lõuna ajal polnud kellelgi suuremat soovi taas teeolusid katsetama minna. Niisiis võttis parem osa inimkonnast kätte ja tellis praed-pitsad Taverna-nimelisest toidukohast. Kohaletoomisega muidugi. Kui meie toit oli juba umbes poolteist tundi teel olnud, läksid jututeemad juba sujuvalt selle peale, et ’küll pitsapoiss kevadel koos autoga lume alt välja sulab’. Kuni õnnetu kulleri telefonikõneni, et ’täna vist teie tellitud toit kohale ei jõua’. Selgus, et pitsapoiss on tõepoolest umbes 500 meetri kaugusel meie kontorist autoga lumes kinni. Kuna me tavaliselt erilised julmurid ei ole (isegi tühja kõhuga mitte), siis võeti parklast esimene ettejuhtuv neliveoline ja mindi sellega hangejäänud toidu järgi. Pitsapoiss tõmmati ka möödaminnes lumest välja.

Tänud tuisueidele, kes elust etenduse tegi. Mis sest, et tragikomöödia.