Kuna seekordne kokkutulemine mu vanematekodus toimus, sai asjast natuke enam kui külalisena osa võetud. Mõned killukesed tollest päevast:
Supikeetmine seitsmekümnele inimesele (peakoka abilisena).
Ringikäimine ja sildistatud võõraste inimeste identifitseerimine - ikka käsipidi aidaseinal rippuva hiidpika sugupuu-ussi juurde ja traditsiooniline küsimus "kus sa siin asud?" Midagi jäi ikka meelde ka :)
Suguvõsauurijate tohutu entusiasm (meil oli koguni kaks sellist kohal ja kaks tõsist tegijat pidi veel olema).
Vanad pildialbumid - neid olen ma alati armastanud vaadata. Inimesed on vanadel fotodel NII ilusad ja väärikad.
See, et mu tütar juhtumisi suguvõsa vanima teadaoleva esiema (sünniaasta 1662) nimekaim on.
Kõige vanemad teadaolevad esivanemad
Keskmine kohalik kliima koos lõunase vihmasajuga täpselt lipuheiskamise tseremoonia ajal käis ka muidugi asja juurde.
Millegipärast oleme seni isapoolsete sugulastega kogu aeg tihedamalt läbi käinud kui emapoolsetega. Mingi Lõuna-Eesti tsunftivärk vist. Kui vanaema (isa ema) veel elas, käisime igal aasta maikuus Urvaste kalmistul haudu korrastamas. Seevastu ei mäleta, et oleks kordagi oma elu jooksul näiteks Vändra surnuaiale sattunud. Ses mõttes ongi lõpuks tore ka emapoolsete sugulastega tutvust teha. Kohe globaalselt. Ja järgmine sellesuvine reisiidee on samuti sündinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar