Imede öö

Selliseid asju ei juhtu. Või juhtub ainult filmides ja unenägudes (aga mitte minu omades). Reede pärastlõunal helistas mu ülikooliaegne toakaaslane ja teatas, et on Eestis käimas. Õigupoolest pidi ta selleks hetkeks juba Tartus olema – et meid kõik aastalõpuüllatusena jalust rabada -, aga nagu paljulapseliste emmedega aeg-ajalt ikka juhtub, tuli tal tulenevalt ühe suurema ja ühe pisema tite tervislikust seisundist aastavahetuseks siiski Tallinna jääda. Peale esmast ahnet hapnikusõõmu taolise ootamatu telefonikõne peale suutsin küsimusele, kas mul aastavahetuseks mingeid plaane on, täiesti spontaanselt välja öelda vastuse – kuni sinu helistamiseni EI OLNUD – ja nii see läks. Laupäeva õhtul oli firma aastalõpupidu Volga restoranis, pühapäeval püüdsin oma majapidamist kuidagipidi joone peale saada ning endalegi üllatuseks ei olnudki esmaspäevane 5:30 äratus tavapäraselt uimane ja väsinud. Sest ühe juulikuise titega oli vaja juba ennelõunal Harkusse mudimisele jõuda. Miski fenomen oli sel teekonnal rongidega (mitte autorongidega, sest esmaspäeva varahommikune Tartu-Tallinn maantee oli üllatavalt rahuliku liiklusega). Aga ei mäleta, et oleks kordagi varem rongi oodates seisnud Vorbuse raudteeülesõidukohal, rääkimata raudruuna passimisest Järvevana teel. Aga seekord näisid just nimelt rongid mu hommikust sõidugraafikut mõjutavat. Ja ilmselt tänu sellele jõudsin kohale punktipealt kokkulepitud ajaks. Hetke jõudsime hingegi tõmmata, seejärel pakkisime kokku kõik väiksed tited (kaks tükki), kõikse suurem pakkis end ise. Harku perearstipunkti õde (või oli see nüüd arst) oli erakordselt armas inimene ning pühade-eelne päev meeldivalt rahulik. Osalesime kõik rõõmsalt Aleksi masseerimise õppusel (välja arvatud peategelase kaksikvend, kes arsti ooteruumis seljakotis õndsa und magas) ning püüdsime pingsalt mällu talletada kõiki vajalikke protseduure (kustkohast mudida, mis suunas ja missuguse jõuga). Ürituse lõpus tervitas rahulolev patsient oma emmet rõõmsa fontääniga, õigustades selle tegevusega tagavaraks kaasavõetud kostüümi kohest kasutuselevõttu. (Ja ma olen nüüd tittede jalataldade masseerimise spetsialist :)).

Pärast pisikest arutelu otsustasime suunduda sisseostude tegemiseks edasi Laagri Maksimarketisse. Meie põhieesmärgiks oli: omandada Potteri-raamatu kolmanda (või oli see nüüd neljas) osa eestikeelne eksemplar, ökomähkmed (2 pakki, kummalegi titele üks komplekt), optimaalne kogus õlut vana-aastaõhtu sauna tarbeks (8 purki), kaks pudelit vahuveini (üks Hiina, teine Eesti uusaasta jaoks) ja minimaalses koguses esmaseid toiduaineid hommikusöögiks. Selleks tuli muidugi (järjekordselt!) seista ühe rongi taga, leida parkimiskoht (mis ei olnudki teab-mis-probleem) ja sooritada hiiglapikk jalutuskäik supermarketi lettidevahelises labürindis. Aunel üks titt traksidega kõhul, minul teine seljakotiga seljas. Ja Piibe omal jalal toimetamas. Tegime hulga põnevaid avastusi. Esiteks, et mähkmed on miskipärast paigutatud letivahesse pealkirjaga ’lõngad ja mingid asjad veel’ (ja need muud asjad ei olnud kindlasti mähkmed!). Teiseks, et Maksimarketi raamatuletis on märkimisväärselt ka HUVITAVAID raamatuid. Kolmandaks, et kaubad on suurpoodides paigutatud täpselt sedaviisi, et vajaliku kraami kokkusaamiseks oled sa sunnitud läbima ABSOLUUTSELT MITTEVAJALIKU kraamiga palistatud lõputu teekonna, mis kulmineerub lõõgastust lubava alkoholiosakonnaga (ja ärge nüüd imestage, et kõik eestlased joovad – pärast taolise kadalipu läbimist lihtsalt peabki kõigil normaalsetel inimestel tekkima sügav depressioon). Ja seda saab kõige kiiremal moel leevendada justnimelt alkohol, mida väsitava retke lõpul vabalt pakutakse. OK, meie olime oma valikut tehes siiski suhteliselt pragmaatilised. Teades, et peame kogu vedelsöötme omil õlul ja ühistranspordi abiga Harkust Nõmmele vedama (lisaks tittedele, koos kandekonstruktsiooniga a’ 10 kilo tükk), korjasime oma saunaõlled kokku plekkpurkide kastidest. Vahuveini osas tuli loomulikult väikseid mööndusi teha, aga hakkama saime. Küsimus suurele ringile – mitu õllepurki mahub käekotti? (Õige vastus – sõltub sellest, mitu šampusepudelit samas käekotis enne juba on).

Buss nr 27 oli edasisel teekonnal meie parim sõber. Senini minu seljas turvaliselt tukkunud poisslaps tegi bussi oodates aga äkki oma mõlemad silmad lahti ja hakkas tungivalt tissi nõudma. Keerukas protseduur (kaks näljast titte komplektis) sai võimalikuks alles teel bussis linna poole. Lisaks jõudsime tee peal mängida veel seda mängu – teate, üks ütleb elusolendi nime ja järgmine selle lõputähega algava nime jne jne – eesti ja saami keeles vaheldumisi, mis oli äraütlemata lõbus, mis sest, et ma aeg-ajalt tõlki vajasin ... nii me kohale jõudsimegi. Aune emal oli juba laud kaetud ja Esko komandeeriti sauna kütma. Mmm ... need kodused verivorstid ja kõrvitsasalat, millest ma töiste jõulude tõttu loobuma pidin. Ja küdev ahi. Kõik oli siin olemas, isegi sügiseselt hall ilm kustus meelest. Saun oli mõnus, iseäranis siis, kui natuke kaasasolevat õlut tulikuumale kerisele pritsida ...

Teiseks roaks oli hani ja killuke kaugelt põhjast kaasatoodud põdrakintsust (nüüd te siis teate, miks jõuluvana taksoga sõitma peab – aga mina pole selles ju süüdi!). Enam-vähem kell seitse õhtul avasime esimese vahuveini. Madli terviseks, kelle jaoks kaugel Hiinas sel hetkel uusaasta saabus.

Harkusse sõitsime selle aasta viimase bussiga, väljus kell 23 kopikatega. Venelased lasid juba rakette, Moskvas oli uusaasta saabunud. Tühi tänav. Või peaaegu tühi. Taevast langeb hõredat märga lund (lõpuks ometi!). Kusagilt sealt kaugemast tänavaristist lähenemas kolmeliikmeline seltskond - üks mees ja kaks naist - täpipealt diagonaalis üle tee meie suunas, laternate sumbuvas valguses. Meie aga isegi ei mõtle sellele, kas viimane buss vana-aastaõhtul sõidab või mitte. Maa muutub langevas lumes tasapisi valgeks. Kui võõrad öös meieni jõuavad, pöörab üks neist korraga pead ja soovib meile reipal häälel head vana aasta lõppu. Rõõmsalt vastame samaga, kui korraga ... SEE HÄÄL ON MULLE NII TUTTAV! Kolmik kõnnib tagasi vaatamata oma teed. Ma tean mis toimub, kuigi see tundub olevat võimatu. Lihtsalt, suvalisel hetkel (ei mitte suvalisel hetkel, vaid mööduva aasta viimasel tunnil) kohtuda suvalises kohas armsa inimesega, keda pole niiiiii ammu näinud. Äratundmine ainult hetkeks ja mõte, et see EI OLE JU VÕIMALIK! Õigupoolest ei jõuagi kõik mulle tol hetkel päriselt kohale. Mitu inimest seal kilulinnas nüüd elabki? Ja kui paljud neist jalutavad vähem kui tunnike enne aastavahetust kusagil Nõmmel raudtee servas? Ja paljud neist jalutajatest on minu sõbrad? Ja kui tihti ma ise Tallinnas käin? Üleüldse, selles maakera punktis viibisin ma esimest korda oma elus.

Muuseas, buss saabus täiesti õigeaegselt ja esmalt olid meie seitsmeliikmelise seltskonna liikmed selle ainsad reisijad. Loomulikult lõbustasime end taas sõnamänguga (tited sellest osa ei võtnud). Ja reisi lisaboonus oli see, et buss peatus täpselt meie väravas. Aga ilma üllatusteta ei lõppenud seegi reis. Pärast õnnestunud kokkupuudet maapinnaga tuvastas Aune, et muidu täiuslikust komplektist on puudu Esko arvuti, mille ta pika vaidlemise peale päeval Nõmmele oli kaasa vedanud (lihtsalt liiga palju kompse!). Tõenäoline tõde oli päris valus – kõnealune aparaat koos väärtusliku infoga ootas ilmselt bussipeatuse pingil oma paremaid päevi. Hoovis seisis küll auto, aga meie seas polnud ainsatki kainet autojuhti. Variant B – takso – oleks sellisel kellaajal võtnud aega .... ilmselgelt liiga palju. Aga Õismäel elav hää sõber võttis telefonikõne peale vajaliku teekonna ette ja päästis eksinud arvuti läheduses hängiva vene noorte kamba käest. See juhtus enam-vähem kümme minutit enne südaööd. Kerge südamega korjasime külmkapist cava ning katsime pidulaua hoovis lumisel kaevukaanel. Kõik mured jäid mööduvasse aastasse. Värvilised raketid aiva lendasid kõrgustesse ja Õismäe suunast kostuvad hääled meenutasid gigantse rongi rataste häält. Nii see tuligi. Jalad märjas lumes ja tehisvirmalised taevalaotuses. Koos parimate sõpradega.
Mu kängunud sisetunne ütleb, et lahkuv 2007 püüdis ennast viimsel hetkel parimal võimalikul moel rehabiliteerida. Mis minusse puutub, siis töötas täielikult. Äkki ma usungi alanud aastal natuke rohkem imedesse? Ja kui isegi mitte, siis üllatusi ootan ikka.
Ja kuna mu aastaalgus on juba jõudnud ootamatusi pakkuda, siis viimase 23 rea kirjutamine sellest tekstist võttis aega tervelt 12 päeva. Tulevikus püüan tublim olla.