Kaotasin burgeri

Ma ei mäleta tavaliselt oma unenägusid.

Aga täna öösel kaotasin ma unes burgeri. Jah, burgeri. Kuigi ma üldiselt burgereid ei söö, vähemalt ilmsi mitte. Erandiks on paar korda aastas Waksali omad, kui neil parasjagu on mu maitsele midagi pakkuda.

Seekord aga juhtus nii. Olime mingis iseteenindavas - ma ei ütleks, et päris rootsi lauaga restoranis - söömas. Miks, kus, ja kellega - ei ole halli aimugi. Vähemalt oli mul tunne, et ma ei olnud seal üksinda.

Kuna unenägudes ei ole loogikat, ei oska ma öelda, miks ma nimelt burgeri valisin. Aga valimise protsess nägi põhimõtteliselt selline välja, et kõigepealt haarasid kusagilt letist burgeri alumise saiapooliku ja siis hakkasid sinna peale erinevaid lisandeid komponeerima. Ma isegi ei mäleta, mida ma saia peale olin jõudnud juba panna (igatahes olin juba suhteliselt lõppvaatuses), kui jõudsin punkti, kus sai burgeri peale paigutada seene. Usun, et see oli portobello või äkki isegi sirmik - selline suurema kübaraga, kerges kastmes, kuumtöödeldud seen. Mäletan, et tundus erakordselt isuäratav.

Õngitsesin termopotist (selline pott, kus tavaliselt hoitakse suppi) tangidega oma seene ja tõstsin burgerile. Kaste voolas kergelt üle ääre. Mingit taldrikut mul burgeri jaoks ei olnud ja mul oli vaja see kusagile toetada, et käed seenekastmest puhtaks saada. Ma vaevu jõudsin seda mõelda, isegi ei mäleta, et oleksin oma burgeri kusagile pannud või kellegi kätte hoiule andnud, kui see korraga lihtsalt kadunud oli. Põhimõtteliselt pöörasin pea teisale ja burger oli õhku haihtunud. Küsisin teenindajalt, kes teiselpool letti toimetas, et ega ta ei märganud kuhu mu burger sai. Ta ei vastanud. Küsisin veelkord ja seepeale teatas ta midagi sellist, et mingit burgerit ei ole ja kui ma kavatsen seda veelkord nõuda, laseb ta turvameestel mind üleüldse restoranist välja tõsta.

Olin täiesti šokeeritud. Ma isegi ei nõudnud ju midagi, vaid olin lihtsalt hämmingus. Ja mind tõstetigi ilma toiduta ukse taha! Hoobilt ja ilma mingi selgituseta!

Siis aga selgus, et see burgerinurk on ainult osa suuremast restoranist. Ja kui ma õnnetult ja näljasena seal laudade vahel seisin, ligines mulle kelner, kes tundus kuidagi tuttav olevat. (Ma hiljem mõtlesin, et see oli ilmselt mõni hispaania poiss kusagilt rattalaagri hotellist. Või siis itaallane mõnest restoranist sügisesel Ironmani reisil.) Igatahes lähenes ta mulle ja ütles, et kahju, et ma burgerit ei saanud. Ja pakkus mulle lohutuseks pudeli külma valget veini, mille ta osava liigutusega sealsamas selja tagant välja tõmbas.

Nonii, unenägudeseletajad. Kas ma lähen lähiajal vedelsöötmele üle? Või hakkan veinidieeti pidama? Ja üleüldse, kuidas see kadunud burger siia puutub? Või on hoopis seen kurja juur?

Miks maskid TEGELIKULT nii kallid on? Teateid päriselust.

Ütlen kohe ära, et olen selles protsessis olnud pigem emotsionaalne vaatleja kui osaleja. Kuigi jah, lõpuks ei olnud ka minul eriti valikuid mitte osaleda. Aga kõigest järjekorras.

Peking hakkab koroonapaanikast vabanema. Eestis võtab viirus tuure üles. OTSE LOOMULIKULT on mu Pekingis elav laps mures vanaema-vanaisa pärast.

25.märts. Maskiidee sünd (räägime parasjagu, kuidas vanaisal-vanaemal läheb):

Mina: Maskide kohta ei küsinud, ei usu, et neil on.
Madli: Äkki peaks saatma?
Mina: Pakid tulevad väga kaua praegu. Mul ka ei ole maski. Aga ega ma ka palju väljas käi.
........
Madli: Mis postiteenused üldse töötavad praegu?
Mina: Usun, et kõik töötavad. Aga peab uuurima

26.märts. Otsustatud. Need maskid ikka tulevad, kuidas ja millal, see on iseasi.

27.märts. Maskid tellitud, tulevad Fedexiga, vaja teha tollideklaratsioon:

Madli:
Ma plaanin FedExiga saata täna teile maske. 
45 N95 ja 20 kirurgimaski. 
Kokku 65. 
Igaks juhuks. Äkki on tuttavatel ka vaja jms. Saad jagada neid.
Aga kindlasti anna vanaemale-vanaisale piisavalt N95 ja õpeta neid õigesti kasutama.

Vaherepliik:
Eraisikul on võimalik saata korraga kaupa 1000 jüääni eest. FedEx lubab vähemalt sel hetkel paki kohale toimetada teisipäevaks (31.märts). Aga nii lihtsalt need asjad päriselus ei lähe, isegi Hiinas mitte.

Madli:
Ei saanud saadetist täna teele. FedExi lehekülg ei täpsustanud, et lennuk läheb päeval kell 12 .
Selle aja peale polnud mul eile tellitud maskid veel kohal ....
Niisiis teisipäevaks need ei jõua

Mina: Millal siis järgmine võimalus on?
Madli:
Annan neile homme üle, aga lennuk läheb alles esmaspäeval
Nii et tõenäoliselt jõuavad alles reedeks
Mina: No pole hullu, katsume hakkama saada :)

Vahepeal räägime minu ärajäävast rattalaagrist, sellest, kuidas Trump New Yorkiga käitub ja Ischgli suusakeskusest, mida nimetatakse "uueks Wuhaniks". Seda põhjusel, et seal varjati pikka aega olulist infot, et omanikud majanduslikult kahju ei kannataks. Ja sellest, et ma upun hetkel töösse.

28.märts. 68 maski on üle antud ja asuvad Fedexi abil teele Eesti poole.

29.märts. Träkime pakki.

Madli:
Fedex ütleb, et alles järgmisel esmaspäeval jõuab kohale.
See on aeglasem, kui veebileht ja Fedexi kuller ütlesid.

Aga Pekingis on sooja 19 kraadi. Pargis õitsevad lilled:

1.aprill.

Madli:
Kuidas Fedexi pakil läheb?  
Mina:
kohe vaatan
on Lõuna-Koreas parasjagu. Reedel peaks kohale jõudma
Madli: Kui rahvusvaheline 
Mina: elu on seiklus. praegusel ajal. isegi postipakil

Sel hetkel on saadetise küljes vähemalt kindlad kuupäevad. Sihtkohta saabumise ajaks on märgitud 3.aprill.

2.aprill, uued uudised.

Mina:
ma vaatan, kaugel see kuller on
homme on reede juba

Mina:
hmm. kummaline. pakk on Guangzhous. Ma ei saa aru, miks see saadeti Pekingist Söuli ja siis tagasi Hiinasse, Guangzhousse

Madli:
Hm
Ma saatsin selle ju enne seda, kui uued reeglid kehtestati

Mina:
aga saabumise kuupäev on endiselt homme
reis ümber maakera :)

...........

Uued reeglid tähendavad seda, et ükskõik, kas on tegemist kommerts- või erasaadetisega, rakendatakse Hiinas tolli reegleid elik saadetise juures peab olema ostuarve. See nõue rakendus aprilli algusest. Meie pakikene selle alla ei käi.

3.aprill, reede (päev, mil esmase info kohaselt peaks pakk Tartus olema). Idarindel muutusteta. Pakk on Guangzhous.

Õhtul ilmub Fedexi lehele teade "no scheduled delivery date available at this time".  Laupäeva hommikul helistab Madli Fedexi klienditeenindusse. Ja on 4 tundi (!!!) kõne ootejärjekorras:

Aga vähemalt nad vabandavad ja lubavad meie pakikest pushida:

(Muidugi on raske uskuda, et nad pakki vastu võttes ei teadnud, et parasjagu on epideemia)

6.aprill - oh rõõmu - pakk on jõudnud Euroopasse, nimelt Kölni!

Madli:
Vau, minu üleeilsest vestlusest oli vist kasu!!
Nüüd ei teagi, kas sama oleks nagunii juhtunud kui ma poleks helistanud... Aga ma sain isegi e-maili selle kohta, et nad on mu mingisse priority nimekirja pannud
Mina:
Uskumatu! No ma jään siis kulleri külastust ootama.
Ilmselt tuleb siis Frankfurti lennuga, need käivad veel 3x nädalas

Aga asjad ei ole alati (enamasti!) nii nagu nad välja paistavad. Elu pakub jätkuvalt pisikesi võluvaid üllatusi. Mis tähendab seda, et JUBA kaks päeva hiljem on saadetis jõudnud Pariisi!

Madli:
Euroopa-tuur 2020 :P
Mina:
Ma ei saa aru, miks nad otse Frankfurti ei lennutanud seda pakki?
Ja järgneb USA-tuur!
Madli:
Loodame, et mitte!!
Vb tol päeval polnud Frankfurdi-lendu
.......
Mina:
Ma tahaks nendele Fedexi tegelastele öelda, et seda ülesannet oleks tulnud hakata lahendama lõpust ehk Tallinnast

7.aprill, muutusteta:

Mina,:
See Fedex ei ole ikka üldse operatiivne. Frankfurti on 3 lendu päevas, aga pakk istub ikka Pariisis. Ja seega on tänasest Tallinna lennust maha jäänud. 
Järgmine lend tuleb alles neljapäeval

8.aprill.
Mina:
Pakk on jõudnud Stockholmi
Huvitav, kuidas see sealt Eestisse jõuab? 
Laevad ja lennukid ju enam ei käi
Madli:
Hm. Pudelipostiga?
Äkki pakivedu ikka käib?
Mina:
Sa ise ütlesid, et Fedex veab ainult reisilennukitega?
väikeseid pakke
Madli:
Võib-olla ma sain valesti aru... No igal juhul on Stockholm lähemal kui Pariis :)
Peab paluma tal Jaanikale ja Katrinile tere öelda

Ikka 8.aprill:
Mina:
pakk on jõudnud Helsinkisse, Vantaa lennujaama :)
nad vist ei tea, et Finnair hakkab Tallinnasse uuesti lendama alles 14.aprillil 
või pannakse sealt tõesti hoopis laeva peale
kaubavedu on siiski veel lubatud
......
Madli:
Aga loodame et siis maskid jõuavad vanaisa sünnipäevaks ikka kohale

Sünnipäev on 17.aprillil. Vara veel hõisata ....

9.aprill, hommik:

Madli:
Nii. Täna peaksid siis Fedexilt teatise saama? 

Madli:
Milline ringreis 
Alguses pidi ta lisaks veel Indiasse ja Dubaisse minema 
Mina:
no uskumatu!
jah, nüüd me ei teagi,kus sel pakil käimata jäi ...

Samal päeval, pisut hiljem:

Mina:
ei tea, kas ikka jõuab täna
on tollis kinni
......
Pisut enne keskpäeva helistatakse mulle tolliametist ja küsitakse meiliaadressi, kuhu dokumendid saata. Olen pisut hämmingus. Olen varemgi Hiinast pakke saanud - Madli käest, e-kaubandusest pole kordagi ostnud - ega mäleta, et varasemalt oleks sel tolliga midagi pistmist olnud.

Et objektiivne olla, on online deklaratsioonide täitmine kiire ja mugav. Aga see on ka kõik, mille üle kogemata rõõmustada jõuan. Hetk hiljem:

Mina:
ja kujutad sa ette, ma pean selle eest veel maksma lisaks 35.73 EUR!
ja nad laksavad täie rauaga, mingit maksuvaba osa ei ole
ja teenus ka sealhulgas

Madli:
Vau, selle eest saab Eesti riik veel 10 N95 maski osta 
Mis teenus?

Mina:
saatmine, see mis sa fedexile maksid
ühesõnaga, see on topelt käibemaksustatud
sina maksid Hiinas käibemaksu ja mina maksan siin
.......

Ja siis saan veel külma dušina oma e-mailile automaatvastuse, et deklaratsioon on läbivaatamisel ja teade kauba vabastamise kohta saadetakse kolme tööpäeva jooksul.

Mina:
uskumatu!
inimestel pole ikka midagi muud teha, kui tegeleda 100euriste isiklike saadetiste kontrollimise ja läbivaatamisega

Aga kohe (täpsemalt 12:13) tuleb ka järgmine teade, et kaup on vabastatud.

FedEx jääb selles osas eriarvamusele. Nende arvates vabastati pakk tollist ligi kaks ja pool tundi hiljem ehk alles 14:34. Kui hetkeks tärkabki õhkõrn lootus, et pakk vaikse neljapäeva õhtuks Tartusse jõuab (status: in transit, kohalesaabumise kuupäeva hoiab kullerfirma endiselt saladuses), siis õhtul kella kaheksa paiku seisab lehel uus teade:

Scheduled delivery:
Monday 4/13/2020 by 6:00 pm
(tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt)

Mina:
lootus kustus. eriti vinge kiirusega on see fedex. tal on vaja veel tervet esmaspäeva Tartusse jõudmiseks
kullerteenus maiäss

Miks ma sellest õigupoolest üldse kirjutan? Tore ju, et on olemas pakiträkkimise võimalus ja kullerteenus kõigest hoolimata töötab.
Juba pikema aja vältel toimub asju, mis mu õiglustunnet kõvasti riivavad. Võib-olla kirjutan sellest kunagi ka põhjalikumalt eraldi.

Impordimaksud on kehtestatud EL poolt. Ma ausõna ei tea, kas neid kõigis liikmesriikides ühtemoodi järgitakse, aga küllap see nii on.
Kui nüüd edasi mõelda, siis on need väidetavalt kehtestatud, kaitsmaks kohalikke ettevõtjaid (ma ei mõtle siin eraldi Eesti, vaid Euroopa ettevõtjaid üldiselt). Või ma eksin? (Teate, ma suurima heameelega oleksin ostnud need maskid Eestist kohapealt. Päriselt ka. Aga seda ei ole ju võimalik teha! Vähemalt märtsi lõpus ei olnud.)
Järgmine küsimus on, kas need maksud tegelikult ka kohalikke ettevõtjaid kaitsevad? Justnimelt neid päris kohalikke ettevõtjaid. Suured korporatsioonid toodavad nagunii oma kauba Aasias, kus tööjõud on odav. Paneme nüüd üks pluss üks kokku. Meil on õigus naa-aa-tukene odavamalt osta mõne suurfirma sildi all Aasias toodetud kaupa. Aga natukene kallimalt otse Aasiast midagi osta (isegi oma tarbeks, mitte edasimüümiseks) ei ole võimalik. See-eest võimalik osta palju-palju kallimalt nagu juuresolevast näitest selgub.
Kolmas küsimus. Terve talupojamõistus ütleb, et ellujäämine sõltub esmajärjekorras ikka iseendast. Kogu see lühinägelik majanduskeskne amokijooks lõpeb nagunii varem või hiljem globaalse koomaga. Äkki teeks siis vahelduseks asju, mida päriselt ka ellujäämiseks vaja on? Ilma liigse bürokraatia ja anonüümsuseta, nii, et igaüks ise vastutab selle eest, mida teinud või tegemata jätnud on.

Kuhu ma siis lõpuks selle jutuga jõuda tahtsin? Ahjaa, maskide hinnani.

Maskid  68 tk  904,40 CNY / 117,57 EUR - maski hind keskmiselt 1,73 EUR/tk
Kullerteenus  470,00 CNY /     61,10 EUR
Paki väärtus  1374,40 CNY / 178, 67 EUR - maski hind keskmiselt 2,63 EUR/tk
Käibemaks                           /  35,75 EUR
Paki väärtus on nüüd kokku / 214,42 EUR - maski hind keskmiselt 3,15 EUR/tk

Ja siis ma loen ajalehest, et kusagil Elva poes müüakse maske hinnaga 2,58 EUR/tk (50 tk 129 EUR)! See on ju suisa poole hinnaga! Kahtlustan, et keegi on siin maksude maksmisest kõrvale hiilinud ...
             
Mõne eksemplari nendest hinnalistest maskidest panen kindlasti vitriini klaasi taha tulevastele põlvedele imetlemiseks. Hmmm .... mul ei ole tegelikult vitriinkappi. Aga ma võin ju osta, see ei saa ometi maskidest kallim olla! Hiinast seekord igaks juhuks ei osta, sest mine sa kullerfirmat tea. Saadavad mu kapi veel Kuu peale seekord.

Status update 13.04.2020:

15:01
kell on kolm. pakki veel ei ole
fedexil on veel ainult 3 tundi aega
16:05
kell on neli. 
fedexil on jäänud 2 tundi. pinge kasvab ....
17:08
fedexil on veel 53 minutit aega pakiga siia jõuda
ma arvan, et see pakk täna ei jõuagi
17:46
15 minutit veel jäänud
ei tea, kas peaks punase vaiba maha panema?
või peaks klienditeeninduse kõne ootejärjekorda võtma?
18:01
kell kinni
null pakki täna

Kuller ikkagi jõudis. 18:11. Side lõpp. Ja et see kõik tänapäevase muinasjutuna kõlama ei jääks, siis natuke tõendusmaterjali ka (vabandan juba ette, kõik maskid seekord pildile ei saanud):

Värskemaid sisekujundustrende. Karantiiniaja diivanipadjad.

Sweets in the time of Corona - sõnumeid siit- ja sealtpoolt Hiina müüri

Pealkirja esimese poole illustratsioon paremal. Pilt ütleb enam kui sada sõna, eksole. Foto on tehtud Pekingis, jaanuari lõpus ja tekst laenatud WeChati vestlusest. Selle eksemplari olen ise sinna lähetanud, mitte küll koroonaleevenduseks, rohkem ikka jõuludeks. Nii et kui juba tsiteerida, parafraseerida ja sheerida, siis sel (läinud) aastal tulid juba jõulud teisiti, rääkimata Hiina uusaastast ja meie kohalikust kevadest. 

Olen selle koroonaga koos eksisteerinud juba päris-päris pikalt, jaanuarist alates. Läbi teinud kaasava õppe alates toiduvarumisest ja ellujäämisest isolatsioonis. Ma elangi teistsugust elu. Püüdes ennast panna tuhkatriinukingakestesse, ei saa ma aru: 

kõigepealt inimestest, kes ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata. Ja nendest lõpututest postitustest sel teemal. Sest mul on vaba aega vähem kui eales viimase kümne(?) aasta jooksul. Juba neli päeva ei ole isegi välja trenni saanud, sest üks töö ajab teist taga. Tõõpuudus? Millest te räägite? Ma ei mõista ... (Ma ei ole meedik ega poemüüja). 

No on väike kadedus ka, kui vaatan kõiki neid matkapilte, mida sotsmeediasse on paisatud. Ilm läks õnneks vasakule kraavi, nii et täna neid enam eriti ei ole. Nõrk. 

Ma olen tänulik EV valitsusele, et siis, kui küljetuul ei ole 23+ m/s, õhutemperatuur kaheksaga miinuses ja lund ei saja, on mul võimalik minna välja rattaga sõitma (või jooksma, mida juhtub praegu siiski suht harva). Kui loen, et Eesti kõige kõvem naine maastikul - Jaanika Lõiv - kerib Hispaania kodu rõdul rullikutel, on vabas looduses sõitmine ju puhas privileeg ja taeva kingitus! Isegi maailma kõige hullema tuulega, mis isegi ilma aerobarita sind tee pealt kraavi tahab lükata!

Minu elu on samamoodi peapeale pööratud. Reedel pidanuksin lendama Kreekasse rattalaagrisse. Mida ei juhtu, seda ei juhtu. Millal ja kui palju ärajääva laagri eest raha on võimalik tagasi saada, ma ei tea. Elame-näeme. 

Sealtpoolt müüri ka. Tagasivaade on jaanuari lõpust. Kuigi räägitakse palju nendest meetmetest, mida Hiina rakendas, on tegelikult ikka väga vähe päris konkreetset infot. Näiteks sellist:

Et kes nüüd juhuslikult aru ei saa, siis väike seletus ka: pilt on Pekingist, mitte Wuhanist. Riik on palganud kõigi korterelamute juurde turvamehed, kes tõendi alusel kontrollivad, kas sul on õigus siseneda sellesse majja või mitte. Majavalitsus või ühistu on elanikele vastavad tõendid väljastanud. Ühtlasi kontrollitakse kehatemperatuuri. 

Punase loosungi peal on kirjas "Iga inimene vastutab viiruse kontrolli all hoidmise eest". 

Ja siis arutate pikalt teemal, kas tulla Eestisse või mitte tulla - sest tööd tuleb teha nagunii kodukontorist, ja lõppeks pole ju vahet, kas see asub Pekingis või Tartus. Lennuliiklus Hiinast mujale maailma on praktiliselt katkenud. Aeroflot lendab veel kolmest linnast - Peking, Shanghai ja Guangzhou ning Air China lendab veel Pekingist Stockholmi. Teemaks on - kas Eestis pannakse saabumisel karantiini? Kas pärast kuidagi tagasi saab? Kas tagasi tulles pannakse Hiinas karantiini? Ja loomulikult - keegi ei taha ju olla Patsient Null. Nii jääbki koju varjule tulek seekord ära. 

Koroonauudiseid tuleb jooksvalt. 7.veebruaril näiteks on Pekingis 297 nakatunut ja üks surnu:

Lennukipiletid kallinevad päev-päevalt: 

Ja tehakse virtuaalkoor Wuhani toetuseks:

Sõbrapäeva paiku on Hiinas "magusa pelmeeni püha". Nende täidiseks on must seesam. 

Viirus jõuab Eestisse. Nagu sellest veel vähe oleks, on mu sprodiklubis tulekahju. Hüvasti, wattbike! Kolin ümber ülikooli Ujula tänava spordihalli, kus on teadaolevalt veel ainus allesjäänud wattbaikimise võimalus. Pidu ei kesta kaua. Neljapäeva, 12-nda märtsi õhtul levib info, et klubi on nädalavahetusel desinfitseerimiseks kinni. Tegelikult tuleb sama päeva hilisõhtul ametlik teada, et alates reedest on täielik shutdown kuni märtsi lõpuni. 

Samal päeval tuleb lõpuks ka teade, et rattalaager jääb ära. Nii palju toredaid uudiseid ühel päeval! 

Teisipäevast alates olen kodukontoris. 

Aga Hiinas on juba parem. Pekingis käivad nad kahel päeval nädalas kontoris tööl. Ja sooja on juba 19 kraadi. 

Mina mõtlen sellest kõigest täpselt niiviisi, nagu kogu aeg olen mõelnud. Tegelikult võttis Kauksi Ülle väga ilusti ja lihtsate sõnadega (tsitaat Õhtulehe artiklist) kõik kokku: 

Olen seda kogu aeg teadnud, et ega see pidu igavesti kesta. Inimkond on läinud oma priiskamise, metsade raiumise ja pangamängudega nii liiale. Kui oma peaga aru ei saada, siis ongi nii, et inimest sunnitakse mõtlema – teeb seda siis loodus või kõrgem jõud.

Ega paremini ei saagi öelda. 

Oma jalgu ei leia ma üles

Tänase rattaringi saak:

1) põder, üks tükk, Ilmatsalu ja Rõhu vahel metsas. Õnneks teele ei tulnud;
2) sookured, kaks komplekti, kokku 4 tükki. Esimesed kaks kusagil Karijärve kandis, teised kaks Unipiha ja Nõo vahel;
3) Nissan pickup, üks tükk, tumepruun, tegi napika möödasõidu Peedu ja Tamsa vahelisel teelõigul;
4) valge reisibuss, tellimussõit, möödus Rõhu ja Pihva vahel peaaegu puutes;
5) hulk viisakaid autojuhte, kes õnneks ratturit ka liiklejaks pidasid, Aitäh!
6) lugematu hulk pisemaid tiivulisi, kõiki nägupidi ära ei tundnud ja lugeda ei jaksanud;
7) ratas, mis nägi ringilt tulles välja, nagu oleks sellega offroad'i sõidetud. Ju siis oligi aeg põhjalikumaks rattapesuks;
8) pea 90 km ja 500 tõusumeetrit. Keskmine kiirus annab lootust, et hooaja lõpuks äkki leian oma rattajalad ka üles;

Ja seekord jäin jälle ellu.

Paar aastat tagasi oleksin ilmselt sellise vihmaga, nagu laupäeval, läinud kips-klõps spordiklubisse ja kütnud 3+ tundi Wattbike' või spinniratta sadulas. Sel kevadel vaatasin vesisesse taevasse ja lükkasin rattasõidu järgmisele päevale.

Mis vanasõna selle kohta õieti käis?

Hitting The Wall **

 Ja nüüd teeme midagi sellist, mida ma tegelikult kogu aeg olen teha tahtnud. Meid ootab Müür - The Wall. Mitte lihtsalt müür, vaid selle metsik, turistidele suletud osa. Tavaline turistikogemus las jääda 10 aasta tagusesse aega. Siis oli see omal kohal, täna aga enam mitte.
Madli on surfanud matkafoorumites, et leida sobivaimat kohta Müürile minekuks. Mis ei oleks Pekingist liiga kaugel, aga siiski piisavalt kaugel, et suuremat publikut vältida. Ette rutates võin öelda, et hirm inimhulkade ees on selles kontekstis täiesti asjatu.
Kõigepealt tuleb sinna kohale jõuda. Müüriäärsesse külla nimelt. Suure osa teest saame läbitud bussiga. Kiirteel on ummikud. Madli kiikab aeg-ajalt telefoni, et vaadata, kus täpselt ja kui pikalt ummistab. Aknast välja vaadates tundub, et ummikuid põhjustavad eelkõige kannatamatud autojuhid. Mööda kõige äärmist, pidevjoonega eraldatud (aga siiski piisavalt laia) teeserva kimavad mõned võrdsetest võrdsemad, ülejäänud, suhteliselt rahulikult liikuvast autode voolust mööda. Ja siis pistavad sobival hetkel oma nina legaalsel sõidureal kulgejate vahele. Ilma suunda näitamata muidugi, nagu siin kombeks. Ja põhjustavad sellega kogu liikluse takerdumise. Vähe see närvi ei aja. Arutame omavahel, et mis juhtuks, kui sellele kõrvalreale ebamugava sagedusega lamavaid politseinikke reastada? Kas toimiks? Sest iseeenest on liiklus rahulik ja mitte kuigi tormakas. Õnneks ei kesta ummikud isegi Hiinas igavesti. Aga 90 km linnast välja võtab sellegipoolest paari tunni jagu aega.
Külla pääsemiseks kasutame taksot. Võõrastemaja, kuhu ööseks jääme, on ühtlasi pererahva kodu. Meile on ööbimiseks eraldatud eraldi sissepääsuga tuba, mille uks avaneb sisehoovi. Duširuum ja WC asuvad kõrvalboksis. Kätepesuks on hoovi peal kraanikauss ja söömiseks on sinnasamasse püstitatud söögilaud. Tundub, et sama pererahvas majandab veel vähemalt paari sarnase pisikese majutuspaigaga. Alustuseks oleme väga näljased ja küsime kiiret lõunat. Köök on sealsamas ja toit valmib kohe ja kiiresti. Nii häid baklažaane ei ole ma varem ega hiljem enam saanud.

Lauake, kata end! Linnupete enne päikeseloojangut müüril - baklažaanid ja riis. Mmmmmaitsev!

Oleme kindlalt otsustanud, et täna vaatame päikeseloojangut Müürilt. Perenaine jagab juhatust kohalejõudmiseks ning ega's oodata midagi pole, kui me päris suure pimeda peale jääda ei taha.
Teoreetiliselt on kõik justnagu lihtne. Kõik vasakule pööravad teed peaksid viima Müürini. See on enamjaolt ka kogu aeg näha, küll lähemal, küll kaugemal. Aga isegi päris lähedalt võib see olla päris kättesaamatu, kui okkalise võsaga kaetud mägi ees on. Teeme kaks luhtunud katset leida lühim tee. Ikka üles mäkke, kuniks rada lihtsalt otsa saab. Ja siis tuleb jälle tagasi alla ronida, mis teatavasti on reeglina keerulisem, kui ülesminek. Lõpuks saame siiski õige otsa peale. Müürilemineku reegel nr 1:  lühim tee ei ole alati kiireim. Ja reegel nr 2, mitte vähem oluline: lähene objektile alati võimalikust madalaimast punktist. Enne sihini jõudmist hoiatab sinine silt tee ääres, et Müür ei ole turistidele avatud. Ühtlasi palutakse toetada Müüri taastamist. Tee teeb ristudes Müüri katki. Valida on, kas minna vasakule või paremale poole. Parem pool on okastraataiaga piiratud ja algus tundub suhteliselt mahe ja lauge. Ehk siis liiga lihtne. Reegel nr 3: Müür ei ole kunagi selline, nagu eemalt vaadates näib. Otsustame, et päikeseloojangut vaatama läheme seekord vasakule. Kõrgemalt näeb ju paremini :)

Müür. Nõnda lähedal, aga samas kättesaamatult kaugel.

Kohati vähem, kohati rohkem katki. Aga nagu Madli elutargalt mõne eriti lagunenud koha peal ütles - kui see müür on 500+ aastat püsinud, ei varise ta tõenäoliselt ka siis kokku, kui meie siit nüüd praegu üle ronime.

Eluslooduse puudumise üle kurta ei saanud. Reegel nr 4: hoidu serva poole, seal on vähem okastega põõsaid ja suuri ämblikke.

Mõni koht müürist on ilusam kui teine. Vaata ka reegel nr 4.

Kui seda Müüri ees ei oleks ...

Reegel nr 5 - kui Müüril ei ole võimalik enam liikuda, tuleb liikuda väljaspool Müüri. Alla ei ole vaja vaadata, ainult oma jalge alla, niipalju kui vaja.

Seal ta läheb - kuniks silm ulatub ja päike loojub. Ikka mööda mäeharju.

Homme läheme sinnapoole (kui me ikka enne pimedat siitpoolt alla saame).

Pärast teist vahitorni peame tagasi pöörama. Müür läheb oma teed edasi, ikka ülespoole ja ülespoole, kuniks silm seletab. Kui me tagasi jõuame, on tee peal kaks hiina poissi, kes on nõuks võtnud Müürile ööbima minna. Sinna teisele poole, kuhu meil homme kavas minna. Sündmustest ette rutates - hommikul me neid seal küll ööbimas ei leia. 

Külla tagasi minnes jääme juba suure pimeda kätte. Kohtume veel ühe Ukraina tüdrukuga, kes on Pekingis näitekunsti õppimas. Õhtusöök, kohalik õlu ja aeg on magama minna, sest homne päikesetõus ootab meid taas Müüril. 

** sõna otseses mõttes, päriselt ka, aga ainult homme

Valitud hetki hommikusest Pekingist

Varahommikusel tõusmisel on mõned väikesed eelised. Kuna on veel pühad ka, siis ei ole kusagil näha tööleruttavaid masse. Saab rahulikult ringi vaadata, ilma et kusagile kiirustada oleks vaja.

Taamal mingi jõustruktuuri hoone (kaitseministeerium või midagi sarnast). Need poisid ennast tegelikult pildistada ei luba, aga teeseldes täielikku blondiini, jõuab Madli ikkagi klõpsu ära teha. Ja modellid jäävad pärast seda endiselt postile.  

Park on praktiliselt inimtühi, mõned erandid välja arvatud. Katsume kompositsiooni sulanduda.

 

Hmmm. Lapsed rihma otsas? Ja miks neid kolm tükki korraga on? Arvestades, et Hiinas on pikka aega kehtinud ühelapsepoliitika, oletame, et mõned peavad laenatud olema. Aga turvalisus ennnekõike. Näib, et keegi selle vastu ei protesteeri ka.

Tänapäeva Hiina elulisemad-olulisemad sümbolid läbi lillede (vasakult paremale lugedes): kiirrongid, QR-kood, ostukäru, mis vist siiski tähendas midagi muud kui lihtsalt ostukäru- veebikaubandust äkitselt-, ning lõpuks jalgratas mis on vististi lihtsalt jalgratas. All paremas nurgas on boonuseks päris jalgratas ka. 

Hommikusöök hutongis, the best of Beijing. Toiduvaliku on teinud Madli sõber ja endine korterinaaber Katie, kes muuseas, on kohapeal ametis ka toidugiidina. Tegemist pop-up hommikusöögi kohaga. Päeval tegutseb siin rupskirestoran. Pannkook tuli ühest teisest kohast. Kõik oli äraütlemata hää :)

Wake up and ..... run !!!

Puhkust me maha ei maga! Mis tähendab, et puhkamisest saab puhata alles siis, kui puhkus läbi. Seda joont hoiame nüüd kaks järgmist nädalat, väikeste nõrkusehetkedega muidugi :).

Esmaspäeval, 1.oktoobril, tähistavad mandri-hiinlased Rahvavabariigi (People's Republic) loomise aastapäeva. Mina nõukaaegse lapsena nimetan selle muidugi kiiresti ümber kohalikuks oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. Mis sellest, et Hiina Rahvavabariigi ametlik asutamine toimus tegelikult 21.septembril ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati hoopis 7.novembril. Rahvavabariik on asutatud aastal 1949 ja saab seega juba 69-aastaseks. Inglise keeles on tähtpäeva nimi National Day ja tähtis on see ka selle poolest, et sellele järgneb üleriigiline puhkusenädal ehk Golden Week. No õigupoolest pole see nädal, vaid ametlikult antakse puhkamiseks ainult kolm tööpäeva. Hiinas loetakse puhkust tööpäevades, mitte kalendripäevades, nagu meil siin. Ja et seda puhkust tõepoolest nädalapikkuseks venitada, tuleb sellele eelneval nädalavahetusel tööl käia. Sellepärast Madli pühapäeval, kui ma Pekingisse jõuan, tööl ongi.
Ja kuna me nagunii paar päeva Pekingis veedame, oleks ju lahe minna Keelatud Linna vaatama, kuidas hiinlased oma riigi aastapäeva tähistavad. Madli on aastaid tagasi - kui ta Pekingis ühe semestri mandariini keelt õppis -, seda uudistamas käinud ja arvab, et see võiks olla väärt varast tõusmist ja rahvahulkades tunglemist. Pidustused algavad päikesetõusul hümni ja tuvide lendulaskmisega, millele järgneb sõjaväeparaad. Paljud maainimesed on selleks puhuks pealinna sõitnud, et kogu seda ilu näha. Päike tõuseb sel aastaajal Pekingis loetud minutid peale kella kuut hommikul. Aga Peking on teatavasti suur linn ja punktist A punkti B liikumiseks võib kuluda määramatu hulk aega, isegi kui mõlemad punktid asuvad kesklinnas või selle lähimas ümbruses (mitte siiski nii lähedal, et nende vahel jalgsi või jalgrattaga liikuda). Äratuskell heliseb enne viite varahommikul. Kõiges, mis meist endist sõltub, suudame kenasti graafikus püsida. Kuidagi ei tule välja aga takso tellimine. No ei toimi. Tiananmeni väljaku piirkonda sõitmiseks normaalse ajaga taksot ei ole lihtsalt võimalik tellida. Läheb käiku variant B - kombo, mis koosneb jalgrattast ja metroost. Mina, ma olen ju jalgrattur. Poolhämaras, aoeelses Pekingis jalgrattaga sõitmine tekitab mus leebelt väljendades kerget kõhedust. Esimest korda Pekingi liikuses jalgrattaga. No see varahommikune liiklus on küll üsna hõre, aga teatavate liiklusreeglitega harjunule ikkagi sutsu hektiline. Reegel on, et reegleid ei ole. Igaüks vastutab ise selle eest, et elu ja tervisega sihtpunkti jõuab. Seega - ole tähelepanelik ja ära kiirusta. Viimane on tõesti põhiline - mingit üleannetut kihutamist Pekingi tänavatel endale lubada ei saa. Sest kunagi ei tea, missuguse manöövri võib teha vahetult sinu ees sõitev mammi. Või kas keegi kogemata kõrvaltrealt otsustab teha väikese põike. Ka klassikaga - otse sinu trajektoorile avanev autouks -, tuleb siin arvestada, sest jalgrattateede serv on sageli täis parkivaid sõidukeid. Pisiasjad, et sul ei ole rattakingi jalas, lenks on nagu tallesaba, sadul suvalisel kõrgusel (neid sadulaid annab küll tõsta, aga teatud piirini), tuleb liigitada eluks mittevajaliku luksuse hulka. Tegelikult, kui silm hämarusega harjub ja jõuad kohaneda reeglivabaduse reegliga, on ratas punktist A punkti B liikumiseks täitsa sobiv vahend. Eriti juhul, kui teekond ei ole väga pikk ja tülikaid tänavaületusi on minimaalselt.
Etapp kaks on metroo. Metroo alustab tööd varahommikul pärast kelle viite, täpsemini sõlltuvalt sellest, millisest peatusest siseneda plaanite. Piletiost ja turvakontroll. Vagunid on oodatult suhteliselt täis, aga mitte nii hullusti nagu tipptunnil Shanghais. No ja siis selgub, et Tiananmenil seekord peatust ei ole. Ilmselt justnimelt aastapäevapidustuste tõttu. Kell aga tiksub omasoodu ja päikesetõusuni on oi-oi kui vähe aega. Ja kui me üks peatus enne Tiananmeni mittepeatust rongilt maha saame, ei ole õigeks ajaks kohale jõudmiseks enam muud varianti, kui joosta. Mitte lihtsalt joosta, aga KIIRESTI  joosta. Veel täpsemaks minnes - takistusjoosta. Sest väljakule viiv tänav on paksult rahvast täis. Natuke lihtsamaks teeb olukorra see, et kõik inimesed liiguvad ühes suunas - sinna, kuhu meiegi. Ja siis me jooksemegi. Pulsikella kumbki käima ei pane, ega usun, et keskmine kiirus jääb kusagile pluss-miinus 5 min/km kanti. Varahommikuseks kohvijooksuks seda hästi nimetada ei kannata. Õnneks on mõlemad jooksjad heas vormis. Hoolimata puuduvast spordiriietuset jõuame Keelatud Linna väravale täpselt hetkeks, kui tuvid lendu lastakse. Hümn jääb kuulmata ja inimesi väravatest seekord sisse ei lasta. Kuniks silm ulatub, on Keelatud Linna esine täidetud ühtlase inimvaibaga. Patriotismi ilmingud visualiseeruvad punaste südamekujuliste kleepsudega põskedel ja väikeste lehvivate rahvuslippudega. Neid on, aga mitte massiliselt. Madli ütleb, et võrreldes eelmise korraga (see pidi siis olema vist 2010-da aasta sügis?), on lippe tunduvalt vähem. Samas on enamus rahvast väljakul mitte pekinglased, vaid  kaugemalt pealinna tulnud. Omajagu on ka väikseid lapsi, kes vanemate turjal kogu ilu naudivad. Pikalt seda pidu ei ole, sest algava paraadi jaoks käsutatakse rahvas päris kiiresti platsilt minema. Kõõlume piirdeaia servas ja jälgime liikuvaid rahvamasse.