24.08.06 ... I know, what you did last summer

Sellise loo leidsin oma arvutist. Ilmselt lasin auru välja. Tavaliselt ei maanda ma oma pingeid kirjutamisega, aga asja üle lugedes väga jube ei tundunudki. Lugu ise on siin:

Minu taaskohtumine Hansapangaga ehk kuidas on vabalt võimalik kulutada poolteist tundi pangaülekande tegemisele.
Ühesõnaga, kui teil peaks edaspidises elus ette tulema juhus, et peate tegema rahaülekande välismaale, siis lugege tähelepanelikult järgnevat teksti. Või kui armastate teravaid elamusi, ärge parem lugege. Üllatused on meie hallis argielus siiski ju teretulnud nähtus.
Alustan maotust enesekiitusest. Et mul õnnestus saada kokku vajalik raha sponsoritelt (suvel, kui kõik normaalsed inimesed, isegi Eesti Vabariigis, tavatsevad puhata - minu suurim tänu neile nüüd ja igavesti, sest tegemist on tarkade inimestega, kes suudavad näha oma ninast kaugemale). Ma vist ei ole ikka oma pikka elu väga valesti elanud, kui mu sõprade hulgas on hulk inimesi, kes on valmis mu missiooni toetama (rahaliselt, rahaliselt, mitte ainult moraalselt).
OK, aitab enesekiitusest, vara veel, sest lähtudes statistikaameti andmetest, on mul veel julgelt see tagumine pool elust ees. Rohkem väärikust, palun (ütleb minu teine, parem mina).
Ühesõnaga, sain täna hakkama (vähemalt tundub, vaadates oma pangakonto jääki) oma elu esimese välisülekandega. Usun, et selle protseduuri teostamise käigus tõusis minu vererõhk vähemalt 120% (mis on iseenesest positiivne, sest see näitaja on mul reeglina lausa ebanormaalselt madal). Meditsiini valdkonnaga tegeleme siiski pisut hiljem. Ja katsume hoiduda piisavalt põhjendamata diagnoosidest.
Tegelikult olin selleks ülekandeks juba varakult valmistunud, uurinud ülekandetasusid ja raha liikumiskiirust nii Hansa- kui Ühispangas, kus mul arveldusarved on. Ja loomulikult Äripäeva valuutakursse. Kuna valdavalt olen kasutanud Hansapanka, siis märkamata suuremaid erinevusi, otsustasin sealtkaudu oma unikaalse tehingu sooritada. Raha oli ka sellel arvel (oluline argument, kusjuures).
Võtsin siis oma paberid (arve ja juhend tasumise kohta) näppu ja suundusin lähimasse Hansapanga kontorisse. Mis seal salata, väike hirm oli küll, et kas Tähe tänava lõpus asuvas 'külakontoris' leidub pädevaid teenindajaid.
Minu järjekord. Soovin teha välisülekannet. (Arve ja juhend ülekande vormistamiseks kohe lauale).
Kas te välisülekande blanketti polegi veel täitnud?
???? (mõtleb - kust ma veel selle leidma pidin?)
Mis vääringus?
Hong Kongi dollar.
Mõttepaus...
Palun vaadake, mul on kaks võimalust raha ülekandeks, kumba soovitate?
Vaikus....
(Paber on ingliskeelne, tütarlaps leti taga vaatab seda hämmeldunud pilguga)
Seda peate te ise teadma, kuidas te raha üle kanda soovite.
Aga teie kui panganduse asjatundja, mida te arvate? Mina ei valda ingliskeelset rahandusterminoloogiat (väike vale, niipalju valdan küll, et sellest tekstist aru saada).
Te peate ise otsustama.
Teeme siis ikka ülekande?
Vaikus .... telefonikõne .... Missugune on Hong Kongi dollari lühend?
Mulle - teate, Hansapank Hong Kongi dollarites ülekannet ei tee.
Kuidas ei tee? Ühispank küll teeb! Ja kust ma teadma pidin, et ei tee?
Kahjuks ei saa aidata. Meil on kord selline. Aga te võite ju Ühispangas arve avada.
???? (mõtleb - kui ma seda enne oleksin teadnud... mul on ju maksetähtaeg ... ja päevalimiit on 25 tuh ... kaotan veel kaks päeva)
Võite teha ülekande mingis muus valuutas.
Näiteks - äkki oskate soovitada, millises valuutas võiks ülekannet Hong Kongi teha.
Eurodes võiks.
Eurodes?????!!! (mõtleb - see inimene küll geograafiast midagi ei tea, rääkimata majandusgeograafiast).
Helistage sinna, küsige järgi.
Helistada?? Kas te teate, missugune on meil ajavahe Hong Kongiga!!! Mul ei ole võimalik sinna praegu helistada. (... ja palju see maksab, seda ei kujuta ta muidugi üldse ette... see lause jääb õnneks välja ütlemata).
Mida ma siis tegema pean? (ärritunult ja õnnetult, aga veel ei karju).
Me ei saa kahjuks aidata. Te peate ise teadma.
Naeratus on tal igatahes hoolimata olukorrast näole kleebitud. Nad vist treenivad seda. Kuulub kindlasti ISO standardi alla.
Korjan oma paberid kokku. Mehed ju ei nuta, naised ammugi mitte. Igatahes Tehase tänavalt Kalevisse pöörates on mu kurvid nii sirged kui kõnnitee äärekivid võimaldavad.
Tagasi kontoris. Kõne Hansapanga infotelefonile.
Hääl, mis sealt vastab, on nii imalmagus, et mul läheb hoobilt peaaegu et süda pahaks.
Ei tsiteeri pikalt seda kõnet. Miks-küsimustele kõlab standardvastus - sest meil on selline kord.
Miks ei ole võimalik teie kodulehelt leida adekvaatset infot selle kohta, millistes valuutades teie pank ülekandeid teeb?
Meil on valuutakursside tabel. Nendes valuutades, mis seal kirjas on, tehakse ka ülekandeid.
Aga kuidas mina pean sellest aru saama? Seal ei ole ju seda öeldud, et need on need valuutad, milles saab ülekandeid teha ja teistes ei saa. Ühispanga leheküljel on kõik loogiliselt kirjas, mis ja kuidas. Kas ma pean terve teie menüü läbi lugema, et seda teada saada?
No meil on lihtsalt nii.
Tehke siis nii, et inimene saaks vajaliku info loogilist järjekorda pidi kätte. (Pole mõtet vist ennast enam sellega ärritada).
Küsin konkreetselt, kas Tartu linnas leidub sellist Hansapanga kontorit, kus ollakse võimelised professionaalsel tasemel kliente teenindama.
Otsekohene vastus soovitab Barclay kontorit. Mis seal ikka, valikut mul ju hetkel pole (sest aega pole).
Sõidan südalinna. Seekord juba targemana, leian kusagilt pangasaali sügavustest vajaliku blanketi ja täidan selle järjekorda oodates ära.
Minu kord.
Soovin teha ülekannet Hong Kongi.
Ulatan paberid. Nagu ma olen aru saanud, te Hong Kongi dollarites ülekandeid ei tee. Ma teeks selle ülekande siis USA dollarites.
Kirjutage siia siis see summa, mida te üle kanda soovite.
Nihutan oma arvet telleri poole. Summa on siin kirjas. Hong Kongi dollarites. Ma soovin selle summa üle kanda siis USA dollarites, aga nii, et saaja saaks täissumma.
Kirjutage siia siis see summa USA dollarites.
???? Pidage, kas ma pean peast teadma USA ja Hong Kongi dollari kurssi?
Pank ei pea seda teadma. Meie ei tegele sellega.
???? (Mõtleb - pank ei tea, aga mul on ilmselt valuutakonverter kusagil parempoolse ajusagara alla vasemas nurgas)...
Ma ei mõista - kas ma pean kõiki valuutakursse peast teadma? Ja kust ma peaksin seda teadma, et pankadel ei ole infot valuutakursside kohta?
Meie teie ülekande eest ei vastuta. Teie vastutate ja peate teadma, millise summa üle kannate.
Aga kust ma siis tean, et saaja arvele laekub õige summa?
Te peate seda teadma, meie seda ei tea. Meie selle eest ei vastuta.
(Mõtleb - huvitav, millega siis pangad tegelevad, kui mitte rahaga?) Miks ma selle ülekande eest nelisada krooni maksan, kui pank millegi eest ei vastuta? (kõva häälega, tellerile).
Naeratus tütarlapse näolt on ammu kadunud.
Kust ma neid valuutakursse peaksin saama? See on juba teine pangakontor, kus ma seda ülekannet üritan teha!! (Püüan mitte häält tõsta. Aga võibolla oleks kasulik skandaal korraldada .... satuks politseisse ja siis meediasse .... saaks kuulsaks - ei, mul ei ole selleks aega).
Te peate neid ise teadma.
Kust - Äripäevast näiteks? On teil Äripäeva?
Äripäev on meil olemas küll.
No palun tooge siis see Äripäev. Ja palun kalkulaatorit ka, sest mul ei ole seda puhtjuhuslikult kaasas. (See on juba iroonia. Barclay kontori kõrgem professionaalne tase lisaks sellele, et parkimistasu on siin 12 krooni tund, avaldub ilmselt selles, et tellerid saavad aru, kui nad täbaras olukorras on ja standardlaused enam ei aita. Aga võibolla on ta lihtsalt pikast tööpäevat väsinud. Aga võibolla tahtis tema üle-üleeelmine klient teha välisülekannet Namiibiasse?)
Saan Äripäeva ja kalkulaatori ja arvutan välja HKD ja USD suhte. Summa kontroll eesti kroonides. Tundub, et klapib (loodetavasti ei mõjuta tulemust see, et Äripäev on eilne. Eesti panga tänaseid kursse teenindaja mulle võrdluseks ei paku. Vabandust - ma ju ei taibanud seda küsida, seega oma viga.)
Täidan oma paberi lõpuni.
Trükitähtedega blanketi arvutisse löömiseks läheb tunduvalt rohkem aega kui eeldasin. Igatahes kauem kui minul blanketi täitmiseks.
Toetun küünarnukiga letile ja hindan kontori interjööri .... nagu ehitaja.
Kõigepealt saan blanketi valuuta ostu kohta (millise hinnaga pank valuutat müüb, selle kohta ei öeldud enne sõnagi).
Seejärel allkiri ülekande blanketile.
Millal raha Hong Kongi jõuab? (Väga naiivne küsimus, aga ma PIDIN SEDA KÜSIMA).
Ei tea täpselt, aga kuni nädal aega.
Kes siis teab?
Meie ei tea. Meie ei vastuta selle eest (usaldasin äsja oma pea 30 tuh eesti raha ettevõttele, kes ei vastuta mitte millegi eest).
Hansapank kannab raha üle kahe päeva pärast.
Kahe päeva pärast? Miks?
Meil on selline kord. (millegipärast ei üllata see vastus mind enam)
See raha lihtsalt seisab kaks päeva Hansapanga arvel?
Jah.
Ja millal raha minu arvelt maha läheb?
Kohe. (see vastus oli tal küll selge).
Viisaka hüvastijätu asemel - arusaadav, pangale on see muidugi kasulik.
Väljas sajab vihma. Oma teekonda alustasin pisut enne kahte pealelõunal. Kui ma taas oma autosse istun, näitab kell 15.40.
Kaks päeva hiljem pole mul ikka hanzanetist võimalik välja printida maksekorralduse koopiat pdf-formaadis.
Saadan selle kohta küsimuse panga meiliaadressile. Vastus tuleb ruttu, aga kirjeldab praktiliselt üks-ühele samme, mida ma netis juba tegin, et maksekorraldust kätte saada (ja mida ma muuseas ka oma meilis kirjeldasin).
Vajutan Reply ja kinnitan, et minu kirjast pidi armsa emakeele oskajal olema võimalik üheselt aru saada, et soovitatut olen ma juba teinud. Palun vastata oma küsimusele, miks ma ikkagi ei saa maksekorraldust välja printida.
Alles hiljem saan aru, et olen järjekordselt teinud suure vea - esitanud pangale miks-küsimuse. Taolistele küsimustele suudavad vastata ainult insenerid ja kunstiiinimesed. Ja õpetajad.
On august, pangavahetuskuu.
Ja mille eest ma pangale nelisada krooni maksin, ei saa ma ka aru (korrektne vastus oleks ilmselt - sest meil on selline kord). Kuigi arvutada ma oskan. Suures osas nimelt selle oskuse eest saan ma oma leiva lauale. Kui ma pankurile kunagi peaksin maja ehitama, siis küsin kindlasti tema käest, kuidas ma vahelage armeerima pean. Ja puhtalt tellijale vastutuleku korras võin talle anda tutvumiseks EPN vastavad juhised. Aga sealjuures ei vastuta ma arvutuste õigsuse eest.
Ja kui vahelagi omanikule selga variseb, kutsuvad paanikas lähedased kiirabi. Ja kirurg ütleb operatsioonisaalis enne lõikust....
MA EI TAHA MÕELDAGI, MIDA TA ÜTLEB.

Ma võiks veel kõnelda oma emotsionaalsetest suhetest Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga. Ja tõlkebürooga, kes apostillitud tõendeid eesti keelde tõlgib. Millest iganes. Aga tänaseks aitab.

Inventuur rahakotis

Terve nädala olen maadelnud igatsugu kokkuvõtete tegemisega. Objekti analüüsi koostamine kulmineerus teisipäeva hilisõhtul kogu meeskonna ühise ajurünnakuga. Nädala teises pooles nikerdasin selle kallal, et tulemus kenasti PowerPointi kujule transformeeruks – publikul peab ju ka huvitav olema. Reede õhtuga sai asi kokku. Ehitamise kohta käib muidugi väga hästi parafraseering üldtuntud väljendist – kes vorstitegemist korra pealt on näinud, see süüa teist enam ei taha (laen Teet Sepaste ettekandest Tallinna koolitusel). Õnneks värvikad emotsioonid analüüsi numbritest läbi ei paista. Ja kuulajad on professionaalid, mitte koduperenaised, kes arvavad, et teavad ehitamisest kõike.

Nüüd asusin täitma enda osa dokumendist pealkirjaga ’International Student Aid Application’. Oligi kaheteistkümnes tund seda teha. Ühesõnaga, üritada ennustada tänases ebastabiilses majandusolukorras (ei pea silmas ainult Eestit), kui palju olen ma valmis investeerima oma lapse haridusse järgneva nelja aasta jooksul (alates 2008.aasta sügisest, mitte tänasest päevast). Küsimused sissetulekute ja kulude kohta on päris põhjalikud. Ning sissetulekud tuleb dokumentaalselt tõestada. Kõigepealt tõmbasin kokku aasta 2007 ning seejärel ka 2006, lihtsalt sportlikust huvist. Tulemus – kokku pandud ’application’i jaotuse alusel - on päris intrigeeriv:

Siit on välja jäetud osa, mis Eestis ei ole aktuaalne (kõiksugu maksud, mis palgast enne kättesaamist maha lähevad), sest oma pangaarvel näen ainult netopalka. Ekstreemsed kõikumised on teatud osas ka täiesti seletatavad. Näiteks kui osta nelja kuu jooksul kaks läpparit (kui tihti enamusel inimestest seda ette tuleb?), siis loomulikult tõusevad kulud püsikaupadele lakke. Teistpidi võiks selle püsikaupade kulu rohkem kui poolenisti ka hariduse alla liigitada, sest vaevalt ma oleks oma lapsele korraga nii arvuti kui ka fotoka ostnud, kui Hong Kongi aasta poleks ees oodanud. Reaalsuses kisuks siis 2006.aasta investeeringud haridusse juba 50% ligi. No ja autoteema – liisinguauto ennetähtaegne väljaostmine ei kuulu küll tegelikult rubriiki ’maintenance’, aga kui ma osa kulusid liigitaksin ’püsikulude’ ja väiksema osa laenumaksete alla, mis sellest muutuks? Veel - 2007.aasta ekstreemsed puhkusekulud koosnevad põhiosas minu Kesk-Ameerika tuurist ja väiksemal määral suvisest Läti-reisist. Ja 2006.aastal reisisime me ka - Ida-Virumaal nimelt. Aga seda pangaväljavõtetest välja selekteerida on kohutavalt keeruline. Ja summa ei ole ka märkimisväärt. Mis mind aga murelikuks teeb, on kulutused toidule. Legendid toidukaupade meeletust hinnatõusust tunduvad tõele vastavat. Mille muuga seletada seda, et kui aastal 2006 õnnestus kaks inimest 8 kuu jooksul + üks inimene 4 kuu jooksul ära toita poole väiksema raha eest kui aastal 2007 üks inimene 12 kuu jooksul? Ausõna, restoranidesse ja üldse välja sööma satun ma suhteliselt harva. Loomulikult on üksinda elades kulutused toidule suuremad – karbitoidu fenomen loomulikult – aga 50% kulutuste kasvu tundub igatepidi liig. Ja kui sa igat viimast senti lugema ei pea, siis ei panegi seda tähele. Paneb mõtlema. Ilma toiduta on ju suhteliselt keeruline elada.
Hariduskulude taustaks natuke viimasel ajal promotud Inglise Kolledži teemast. Lugesin minagi läinudneljapäevase Ekspressi artiklit. Õigupoolest ei oskagi öelda, mida ma teeksin, kui mind lapsevanemana pandaks 5000-krooni fakti ette. Ma ei ole muidugi ka püüdnud oma last iga hinna eest esimesest klassist alates mingisse eliitkooli ’push’ida. Mis ei tähenda, et ta enne Eestist lahkumist poleks ühes sellises käinud. Ja raha selle eest ei küsitud. Kõrvad pani aga liikuma kohaliku gümnaasiumi võrdlus Ivy League’ga. Siinkohal andestaks kõnelejale tema võhiklikkuse (riigikool versus erakool pluss gümnaasium versus kõrgkool) ja räägiks natuke põhimõtetest. Miks ei võiks TIK-i juurde luua fondi, mis toetaks andekate, kuid piiratud majanduslike võimalustega õpilaste õpinguid nimetet eliitkoolis? Täpselt nii nagu viidatud USA eraülikoolides tavaks – ’need-base’ või ’merit-base’ stipendium? Edukatel vilistlastel ja lapsevanematel oleks võimalik sedaviisi anda omakasupüüdmatu panus kooli taseme säilimisse. Praegusel juhul jääb viidatud Ekspressi artiklis rõhutatud filantroopia tühjaks sõnakõlksuks. Äkki oleks aeg konnatiigis torm tekitada?
Mul pole loomulikult siinkohal peale sõnavahu midagi muud pakkuda. Minu lapsel on olnud võimalus käia suurepärases ’tavakoolis’ ja hiljem ka ’eliitkoolis’, milles õppimiseks ei nõutud ’kohustuslikku vabatahtlikku’ annetust. Meil on vist lihtsalt rohkem õnne olnud? Seepärast ei tundugi minu isiklikust eelarvest haridusele minevad summad mulle hirmuäratavalt suurena. Ma ise teeksin samad valikud, kui ma 18-aastane oleksin. Ausõna. Korteriremont võib mõned aastad oodata ja uut autot pole tegelikult ka väga vaja, kui vana veel sõidab.
Reisimisest loobumine oleks muidugi oluliselt valusam teema ......

Geograafiatund ... ja kuidas unistused tolmuks pudenevad

Bookinghouse.net keeldub hetkel minuga suhtlemast. China Southern Airlines ingliskeelne lehekülg tunnistab reisi alguspunktidena ainult Hiina linnu või Hong Kongi (teate, Euroopat ei ole olemas) Kaks reisibürood, mille kaudu olen eelnevalt märkimisväärsete summade eest lennukipileteid ostnud kas – ei ole rohkem kui kahe ööpäeva jooksul mu päringule adekvaatselt vastata suutnud või ei ole üldse vastanud. Ma tean, et olen igatepidi hiljaks jäänud. Ja kuidas jõuda Berliinis Schoenefeldi lennujaamast Tegelisse? Ja kas see on nelja tunniga võimalik? Ma ei tea. Üleüldse tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. Bookinghouse näitab umbes nädalapäevad päris viisaka hinnaga lendu Stockholmist Guangzhousse. Täna selgus, et seda lendu päriselt ikkagi ei eksisteeri (kayakis ja orbitzis on olemas, aga üle Pekingi). China Southern peaks nagu novembrist alates kuuluma Skyteam’i, aga ilmselt pole virtuaalmaailm sellele muudatusele tänaseni reageerinud. Tunnen end idioodina. Ma ei ole päriselt kindel, kas igasugune lennupiletite pealt kokkuhoitud rahasumma suudab kompenseerida lennujaamades tühjalt veedetud tunnid ja öise lennu autoga Pihkva-Riia kiviteel. Kõige raskem on alati viimane ootamine, just siis, kui oled juba Euroopas ja koju on NIIII vähe maad. (Kuus tundi Praha lennujaamas selle aasta aprillis oli tunduvalt valusam kui kümme tundi JFK-s vahetult enne seda). Täna on 22.november. Kui ma kahe nädala jooksul midagi välja ei noki, siis ongi kõik ja jääb üle oodata ainult kevadet.

(Pilt Madli Myanmari reisilt - autor Chishio)

Mõned variandid Hainanile jõudmiseks:
Riga-Berlin 1 422 krooni + lennujaama vahetus Berliinis (aega kahe lennu vahel 4 h 40 min)
Berlin – Guangzhou (vahemaandumisega Amsterdamis) 12 706 krooni + ligi 15 tundi rongiga Sanyasse (rongipileti hind on võrreldes lennuhinnaga marginaalne).
Budapest – Beijing 8 606 krooni + Riga –Budapest 4 174 krooni vahemaandumisega Prahas, kus kahe lennu ajavahe on AINULT 35 minutit (selle eest tuleb Budapestis oodata 6 tundi). Ning rong Pekingist Sanyasse hinnaga vahemikus 45...80 USD (mis polegi niiväga oluline) sõiduajaga 35 tundi (ligi 3500km)? Eksole, tapke mu unistused. Ainult võimalikult kiiresti paluks.

Hiinalinn udus

Kunagi pärast teist maailmasõda seadis killuke võitmatust Nõukogude armeest ennast sisse ka Tartus. Jaamamõisa kanti rajati militaristidele ja nende perekondadele lausa oma linnak.

Esialgu koosnes see madalatest ühekordsetest barakkidest ('финские домики', kui ma nüüd ei eksi) ning alles läinud sajandi 70-ndatel alustas sõjavägi korruselamute rajamist. Ehk siis tuli käibele mõiste 'голубая мечта', millega tähistati neid helesiniseid viiekorruselisi maju, mille fassaadipaneelid olid kaetud pisikeste pleekinud taevakarva mosaiikplaatidega - ilmselt laen sõbralikest Kesk-Aasia vabariikidest. Mõned natuke eestipärasemad korruselamud olid ka. Aga põhiosa linnaosa territooriumist katsid ikka need pisikesed majakesed.



Väidetavalt oli neid jupi jagu üle saja eksemplari (võin muidugi ka eksida). Nõukaaja lõpul hüüti linnaosa kas Shanghaiks või Hiinalinnaks ning miski kollane väljaanne kirjutas värvikalt sellest, kui kole ja ohtlik seal elada või isegi käia on. (Kuigi ma arvan, et story ise nägi välja pigem niimoodi, et saadeti mikrominis tugevalt dekoreeritud tibi kusagile ringtee kanti ning mööduvad kutid laksutasid keelt ja lasid vilet. Natuke fantaasiat ja sündiski kuum lugu. Kuigi arvatavasti oleks taolise ettevalmistusega sama tulemuse saavutanud igas teises toonases Tartu linnaosas.)

Enamus ehtsaid 'soome barakke' on tänaseks oma otsa leidnud - paremal juhul on linnavalitsus nad maha lammutanud, aga palju on ka maha põletatud. Ainult paplid on alles. Hiinalinna nimi on tänaseni rahva hulgas käibel, Shanghaid seevastu pole nagu enam eriti kuulnud kasutatavat. Ma parem ei kõnelegi neist imetabastest tänavanimedest nagu näiteks 'Гвардейская' või 'Колхозная', mis neid (küla)tänavaid omal ajal kaunistasid. Aga suviti on siin rohi ikka roheline ja talvel varjab jäätmaale veetud rämpsu valge lumi.

Sedaviisi näeb see siis välja - kaugelt ja lähemalt. Loodetavasti jõuavad mõned fotod ka Madli geograafia extended essay koosseisu. Hong Kongis on Hiinalinn seega kõva sõna. Ja ega neid arhitektuuripärleid arvatavasti enam kuigi kaua imetleda saagi.

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti embamisega.
Kõige tõsisem kokkupõrge oli mul programmiga, mis kannab pealkirja Adobe Photoshop. Midagi nii ebaloogilist pole ma veel oma pika elu jooksul juhtunud nägema. Tööd, mida me nimetet’ programmiga tegema pidime, polnud iseenesest keerulised – triibumustrid ja sümmeetriaülesanne, aga katsu sa neid jooni tõmmata ja mustreid tekitada, kui iga liigutuse jaoks on mingi imetabane nipp, mis ei allu mitte mingisugusele loogikale! Ei mingeid offset, mirror või rotate-käskusid ja escape-nupust tuleb näpud sootuks eemale hoida (ütleb AutoCADi kasutaja). Seega põhiline aur ei läinud teps mitte ülesande sisu mõistmisele ja selle elegantsele sooritamisele, vaid meeleheitlikule võitlusele töövahendiga. Tänaseks olen mõnevõrra rahunenud ja suudan täiesti iseseisvalt suvalise laiusega vabalt valitud kombinatsioonis triipe joonistada.
Teine imeasi, mis koduseks tööks jäeti, oli PowerPointi ülesanne. Järjekordne äraspidine trikk – kui silmas pidada, et minu meelest peaks sisu dikteerima vormi, mitte vastupidi. Nii ma siis alustasingi tagumisest otsast – valmistasin slaidipõhjad, millesse hakata eriala tutvustust suruma. Mingit surmtõsist üllitist siit kindlasti tulla ei saa, selles olen ma sajaprotsendiliselt veendunud. Loodan vähemalt, et eriala õpetajal on piisavalt huumorimeelt, et seda vormikohaselt vormistatud monstrumit hinnata ning sisule samal ajal läbi sõrmede vaadata. Ja mul on veel puudu üks hea slogan, mida esitluse keskel kasutada (leheküljel number kolm, kus on lubatud ainult pealkiri ja kuhu tuleb esitlusel vältel leheküljelt number üheksa korra tagasi tulla).

Ning inglise keeles on vaja tõlkida kolm kuni neli erialast artiklit ja välja kirjutada tundamatud (uued) sõnad. Inglise keelega mul justkui suuremaid probleeme pole, aga arvutialane eesti keel ja eestikeelsed programmid ajavad küll aeg-ajalt juhtme kokku (ehk siis tavaliselt tuleb eestikeelne käsk tõlkida inglise keelde, et aru saada, mida nad mulle öelda tahavad). Õigupoolest on koolis tore käia. Kas must kahe aasta jooksul ’patsiga poiss’ saab, on juba iseküsimus.

Lõppeks õnnestus koolitöö tegemise juurest märkamatult internetiavarustesse ära eksida. Esialgu piirdusid otsingud lennukipiletitega, aga lõpuks jõudsin rongideni. Et seekordset postitust värvilaiguga ehtida, lisan ühe konkreetse tulemuse:

Värvilised tabelid on pärit selliselt lehelt nagu http://www.travelchinaguide.com/
Aga pileteid saab osta hoopis mujalt: http://www.china-train-ticket.com/. Mis tähendab vist seda, et kui aastavahetuse-Hainanist loobuda (lennukipiletite hinnad on kerkinud kosmilistesse kõrgustesse), võiks mais-juunis teha tõsisema tiiru hoopis Hiina avarustes. Ja kes ei unistaks siis Tiibetist!

Minuga selliseid asju ei juhtu

Lahe. Esmaspäeva õhtul otsustasin siis koolitöid tegema hakata. Et mitte tööpäevast väsinud aju üleliia kurnata, startisin sellise lihtsama kraamiga (loe: mõttetusega). Ise süüdi, et koolinädalal piisavalt võidelda ei viitsinud, et end sellest vabastada. Nüüd ma siis pean mingite ülesannete lahendamisega tõestama, et oskan teha asju, mida ma nagunii teha oskan. Kusjuures põhilise osa ülesande tegemise ajast hõlmab selle vormistamine.

Ja lõpuks suutsin ma valmis töö SSH abil korstnasse kirjutada. Kuna tegemist on remote-programmiga, ei õnnestunud arvutist ka ühtegi recovery-faili leida. Kurioosne on asja juures see, et ülesanne pidi näitama, et oskan arvutist faile otsida. Tegeliku eluga polnud sel paraku jälle miskit pistmist. Kui su arvutisse tuleb näiteks kuu aja jooksul ligi 200 dwg-faili (reaalsus), siis vaevalt sa suudad neid otsida mingi kahetähelise kombinatsiooni alusel konkreetsest failinimest. Sa lihtsalt ei mäleta neid nimesid. Mitte ainsatki neist.

Aga kes meile SSH kasutamist õpetab? Eikeegi. Ehk siis elu ise. Selle eest võiks ju ka punkti kirja saada, või mis? (Eeldusel, et tõestamiseks ei tule kolmeleheküljelist oopust kirjutada).

No ja siis mul sai isu täis. Ei viitsinud sama ülesannet enam uuesti tegema hakata, pakkisin asjad kokku ja asutasin minema. Hakkasin kontorit valvesse panema ning sirutanud oma näpukesed tabloo poole, tabasin äkitselt, mida olin teha kavatsenud. Tippida sinna oma pangakaardi PIN-koodi. Palju õnne mulle igatahes. Ikka selle eest, et viimasel hetkel lambike süttis. Ei pidanud vähemalt turvafirmale midagi tõestama hakkama.

Lepatriinusügis

Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.

Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....

Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.

Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.