Seletav sõnaraamat

Teooria:
Põhiprojekt on selline ehitusprojekti staadium, mille põhjal hinnapakkumist koostades ei pea ehituse eelarvestaja samaaegselt tegelema projekteerimisega. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd).

Praktika:
Tööprojekt on see, kui (pea)projekteerija on koostanud põhiprojekti ning tellija on selle eest maksnud kaks miljonit ning ehitaja peaks samale projekteerijale maksma veel miljoni nimetet põhiprojektis leiduvate vigade ja vastuolude likvideerimise eest. Kusjuures vigade ülesleidmine ning neile näpuganäitamine on loomulikult ehitaja kohustus. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd ning selle eest veel peale maksta).

Motiiv:
Enamus ehitajaid on rahaahned kaabakad, kel pole au, mõistust ja südametunnistust, erialastest teadmistest rääkimata. (Tunneb end puudutatuna).

See ei olnud poliitiliselt korrektne sissekanne. Aga koosolekutel ei tohi ju emotsioneerida, omaenda blogis ei keela seda õnneks veel keegi. (Kulutame parem oma aega probleemide lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele).

Milleks on vaja krediitkaarti?

Õnnestus täna teada saada. Aitäh, Hansapank. Sellise teavitamisviisi eest võiks lausa eripreemia välja anda. Panin kirja ka, lootuses, et võib-olla saab mõni loomingulisem tüüp inspiratsiooni sama ideed ka mõnes muus valdkonnas kasutada.

Jalutan õhtul poole kümne paiku kodulähedasse Selverisse, et mõned hilised ostud teha. Üllatus tabab mind kassas. Lükkan kaardi lugejasse ja tipin sisse PIN-koodi. Aparaat teatab ’OK’ ja lubab seejärel kaardi eemaldada. Täpselt nagu iga kord. Ja siis äkitselt ütleb kassapidaja:
- Te ei saa selle kaardiga maksta. -
- Ei või olla! –
- Kaart on aegunud. -
Silmitsen hämminguga oma plastraha, millel seisab tõepoolest dateering 09/07.
- Huvitav, tavaliselt saadab pank kaardi aegumise kohta aegsasti teate .... -
Mõttepaus .... (te ei tea, mida ma tunnen!) Sularaha on mul umbes kakskümmend viis krooni.
- Aga mul on ju veel üks kaart! -
Järgneval pidulikul hetkel (aga kuhu jäid marsihelid?!) ulatan kassapidajale oma krediitkaardi, mille olemasolu mul peaaegu meelest oli läinud ning päästan selle tehinguga oma tagasihoidliku hommikusöögi ja natuke õhtust magusat, millega oma pikast koolipäevast kurnatud aju turgutada.
See juhtum ajab mind igatahes piisavalt tagajalgadele selleks, et nii hilisel tunnil panga klienditoele helistada. Vastuseks oma küsimusele, kas pank enam oma kliente kaardi aegumisest kirjalikult ei teavitagi – a’la saate oma uue kaardi kätte X pangakontorist – saan teada, et krediitkaardi aegumisel seda tehakse, aga deebetkaardi aegumisest enam sel viisil teada ei anta. Et milline on alternatiiv? Pangateade – mul pole neid ju! Selgub, et kaardi aegumise teade lisatakse panga veebilehel ühte ritta nende kurikuulsate laenupakkumistega avalehe all. Kuna mul mingeid taolisi teateid seal pole, siis ei saagi ma teada, kuidas see väärtuslik info välja näeb (vähemalt enne mitte, kui mu kujutletav uus deebetkaart aeguma hakkab). Või siis annab pangaautomaat sularaha väljavõtmisel vastava hoiatuse (ilmselt olen sattunud suhtlema sügavalt sklerootiliste masinatega).
Pangast võib aru saada. Täiesti ignorantsetele klientidele, keda jätavad külmaks muljetavaldavad personaalsed laenupakkumised, tulebki aeg-ajalt šokiteraapiat teha. Stiilis, et kui meie su eest ei hoolitse, siis võid isegi oma hommikusest võileivast ilma jääda.
Kodanikud pankurid, äkki oleks aeg aru saada, et mõni ei vaja meeletut mammonat ja kõik inimesed ei ole teps mitte tarbimismaniakid. Mina küll oma panka niipalju ei usalda, et lubaks tal enda eest mõelda. Aga viisakad meeldetuletused, et ’teie pangakaart hakkab aeguma’ oleks nende nn hooldustasude eest, mis ma teile igakuiselt maksan, küll teretulnud.

Feliz cumpleaños!

See oli nii ilus, et ma lihtsalt tahtsin seda jagada. Minu megasuur sünnipäevakingitus, täpsemalt pea 7 mega suur. Saabus otse Hong Kongist. Laulavad-kõnelevad Josefine (Argentiina) ja Madli.

Pildid panin muusikale ise külge, sest see keskkond ei võimalda ainult laulu otse üles laadida. Virtuaalpidu ja kingituse üleandmine toimus tegelikult juba kaks nädalat tagasi - Mehhiko iseseisvuspäeval Hong Kongi aja järgi (tervitused Joelile!).

Aitäh !!! :)

Langevate ketaste hooaeg

Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.

Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilised oskused) on peamiselt kaks varianti – a)näpud jäävad lihtsalt serva taha kinni ning b)ketas libiseb üleliia vara sõrmede vahelt. Mõlemal juhul on võsavise tagatud. Mis tähendab seda, et suure osa ajast tegeleme ronimis- ja roomamisõppustega kas metsa vahel, nõgesepuhmastes või halvimal juhul lausa all orus voolavas ojas. Vesi ei ole enam soe, uskuge mind. Profid sooritavad muidugi kauni trajektooriga heiteid otse korvide suunas. Kõige kurnavamad ongi kaks esimest pikka korvivahet. Kus kehtib põhimõte – miks otse visata, kui ringiga saab ka. Mitte just meelega, aga nii kukub lihtsalt välja.

Erilised maiuspalad on ka sellised korvid, mis on kenasti mööda metsasihti nägemisulatuses, aga kuhu ketas peab jõudma läbi kitsa puudega ümbritsetud koridori. Mis tegelikkuses tähendab seda, et teel eesmärgini proovitakse ära nii kogu traditsiooniliste võsavisete galerii kui ka rikošetiga heited vastu puutüvesid. Hea õnne korral maandub ketas pärast puuga kokkupõrget tagasi niidetud rajale, aga kui kehvemini läheb, tuleb taas sukelduda metsa viskevahendi otsinguile. See muidugi ei maandu peaaegu kunagi sinna, kuhu esialgu tundus maanduvat.

Kõige ekstreemsem on see osa rajast, kus teele jääb mõni veekogu. Meie rada ilmestab sügaval orus voolav oja, mille käänakuid kusagilt oruservast sugugi alati näha pole. Nii mõnedki kettad läbivad töö käigus karastava supluse. Selle eest, muuseas, ’premeeritakse’ viskajat lisapunktiga. Kõikide õnnelike vesigolfarite tarvis on ühe korvi juurde jäetud pikk roigas, millega kettaid välja saab õngitseda ning rajatud sild teisele kaldale, et liiga kaugele lennutatud ketastele kuiva jalaga ligi pääseks.

Mõnda korvi pole esialgu üldse näha. Õnneks on kogenumad kaaslased, kes oskavad juhatada, et eesmärk asub üle künka metsa sees ja visata tuleb vasakule, sest paremal jääraku all on tiik (seda pole muidugi ka näha). Ja vahet pole, kas visata tuleb mäest üles või mäest alla – esialgu läheb kõik nagunii metsa.

Sedamoodi saavad kõik lõpuks oma kaheksateist korvi läbitud. Igamees loeb ise oma viskeid ja iga korvi juures pannakse need numbrid protokolli ning loetakse lõpus kokku. Võidab see, kellel on väiksem number. Nagu jooksurajal, ausõna. Vahelduseks võiks ju võitjaks kuulutada selle, kes rohkem viskeid kogus? No nii vastupidavuse mõttes ja korvpalliga paralleele tuues.
Teeme teise ringi veel, kuniks valget aega. Liha grillida jõuab ju pimedas ka.

Õhtul kodus korjan tossupaela vahelt takjaid, raputan jalanõud metsasodist puhtaks, korjan juustest paar põdrakärbest ja plaasterdan ära kettahoidmisega vigasaanud näpu (ei miskit tõsist, lihtsalt see teravaservaline kaugviskeeksemplar nühkis natuke nahka maha). Uni tuleb hää ja parempoolne õlavööde hakkab tehtud pingutustest alles pühapäeval märku andma.

Soovitan soojalt.

Pipi ja Pöial-Liisi

Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.

Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise stseeni.

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).

Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima osa oma ärkveloldud ajast! Mis võiks ju ideaalis tähendada, et soovitav oleks oma tööd arnastada ning seda aega nautida. Nojah, mina ilmselt ei kuulunud selle kõne klassikalise auditooriumi hulka (jälle anomaalne) ja kui aus olla, siis põhimõtteliselt ajas direktor ju täiesti õiget juttu. Ja tegi seda omas kontekstis suurepäraselt, et mitte öelda – lausa sugestiivselt. Ju ta teab paremini, missugused on selle kooli õpilased ja kuidas neid mõjutada. Lisapunktid veel selle eest, et kõik oli kenasti ette valmistatud ja sujus tõrgeteta. Pluss muusikalised vahepalad kooli segaansamblilt ja solistidelt. Nojah, pragmaatikuna võinuks ma ju sinna aktusele minemata jätta ning sellest poleks miskit katki olnud. Ja oi-oi-kui-palju tööd oleks selle ajaga teha jõudnud! Õigupoolest on mul hea meel, et ma sinna ikka läksin. See, et minul neid uusi alguseid on rohkem kui üks olnud, ei tähenda midagi. Ma võtan seda kõike väga tõsiselt ja siira uudishimuga. Kool ise algab tegelikult esimesel oktoobril. Miks mitte juba homme?

Iired tuules

Mingid asjad lõpevad ja teised jälle algavad. Läinud laupäeval tegime kaasa Polarise eelviimase reisi Piirissaarde. Et kuna noid reise riigi (või siis kohaliku omavalitsuse poolt) enam ei doteerita, siis see tiibur lõpetab saare vahet sõitmise. Et kuidas siis saareelanikud edaspidi mandrile saavad? Ujudes? Sedand mitte. Miski praam jääb ikka Piirissaare ja Laaksaare sadama vahet käima. Mis tähendab, et lõunaosariikide pealinna jõudmine toimub edaspidi tüki maad aeglasemalt.
Tartust Värskasse sõitsime suure bussiga. Bussijuht, muhe mees, rääkis tee peal lahedaid lugusid elust enesest. Viis meid Värska sanatooriumi juurde, kuhu Polaris maabuma pidi. Veetsime siis vaba aega päikest nautides ja Värska lahe vett katsudes. Oli soe küll, aga õnneks veel mitte liiga supp. Värskast Piirissaareni olime ainsad reisijad. Laev võttis uljalt kurve ja tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Viimaseks puhuks olid meil targu sallid ühes võetud, mis sai tihkelt ümber pea mässitud. Ja Venemaa oli nii lähedal (kui isehakanud klassikuid tsiteerida, siis oleks mõnes kohas vabalt võinud kirsikive võõrale territooriumile sülitada). Piirissaares tulid laevale veel mõned inimesed. Istekohtade arvu järgi otsustades võtab Polaris peale kuni 54 reisijat. Vahepeal väsisime tuules lõõtsumisest ja käisime all hinge tõmbamas. Siis jälle tagasi üles. Tee peal sai lehvitatud kõigile kaldalolijatele ning neile, kelle veesõidukid tunduvalt aeglasemalt liikusid. Kusagil sadas, taevas oli tume. Nii see otsa saigi. Sootuks teistsugune reis kui juulikuine Pegasusega.

Pakkisin lõpuks ka vana arvuti päriselt kokku. Õigem oleks siiski öelda, et tühjendasin ja demonteerisin. Kuna mul ei õnnestunud hoolimata järjekindlast ponnistamisest luua võrguühendust vana ja uue arvuti vahel, siis oli see tühjendamine puhas käsitöö, mis kestis tervelt neli õhtut. Meili teel, kusjuures. Kogu elu ja ajalugu alates 2000.aasta kevadest.

Reedel viisin oma dokumendid kooli sisse. Selleks oli vaja esiteks arsti juures käia. Esimese hooga sõitsin oma perearstikeskusest mööda – vaat mis võib juhtuda, kui harva arsti juures käiakse –, tegin tiiru ümber kvartali ja jäin seetõttu viis minutit hiljaks. Tohter mõõtis mul vererõhku, kuulas kopse ja saatis Maarjamõisasse röntgenisse. Mitte et mu kopsudel midagi viga oleks olnud, aga selgus, et röntgenit peaks külastama regulaarselt ja palju minul viimasest külastusest möödas oli, ei mäletanud enam mitte keegi. See käis küll kiiresti. Nii palavate ilmadega ei viitsi keegi vist isegi haige olla.
No ja keskkooli lõputunnistus on mul muidugi kadunud. Kaheksanda klassi oma oli maal täiesti alles, ülikooli diplom Tartus samuti, aga keskkooli oma on arvatavasti ülemäära kindlasse kohta paigutatud. Kuhu, ei tea jälle keegi. Õnneks selgus, et ülikooli diplom sobib ka. Väikesed veidrad mured selle dokumendi tõlgendamise ja gümnaasiumi lõpetanutele mõeldud ankeeti sobitamisega siiski olid. Ühele küsimusele vastasin vist valesti ka - meie ajal oli tavalistes koolides A-võõrkeeleks vist ikka vene, mitte inglise keel. Või kas vene keelt kui suure kodumaa riigikeelt ikka sobis võõrkeeleks nimetada? Aga see inglise keel tuli nii automaatselt, sest rääkida on mul seda kergem ja kuuleb teist palju sagedamini ka. Loodan, et antakse andeks.
Teine probleem oli mu diplomiga. Rakenduskõrgharidus, bakalaureus, magister, diplomiõpe? Kes või mis ma siis tänapäeva mõistes olen? Rakendus kindlasti mitte, bakalaureus arvatavasti samuti mitte. Magister või diplom? Arvatavasti on need asjad kusagil seadusandlusega paika pandud – mäletan häguselt isegi mõne aasta tagust selleteemalist diskussiooni Postimehe veergudel -, aga tõepoolest, kes seda infot valdama peaks? Uurisin siis nüüd Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja. Selle punkt 211 ütleb, et: bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste. Bakalaureuseõppe maht on 120–160 AP ....
Ja et ainepunktide olemusele pihta saada, tuleb lugeda eeskirja punkti 45:
Ühele ainepunktile (AP) vastab 40 tundi ehk üks õppenädal üliõpilase tööd, millesse on arvestatud auditoorne, praktiline ja iseseisev töö ning õpitulemuste hindamine.
Ja diplomiõppe kohta sedapalju, et:
201. Diplomiõpe on kutsesuunitlusega õpe.
202. Diplomiõppesse õppima asunud üliõpilastele kohaldatakse eeskirjas rakendus-kõrgharidusõppe kohta sätestatut.
203. Diplomiõppe lõpetanu võib kandideerida vabadele õppekohtadele bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekaval põhinevas õppes.
Nojah, minu viis aastat akadeemilist haridust koos pikkade suvepraksidega (aastas oli sisuliselt üks vaba kuu, nii et isegi EÜEsse läksid meilt ainult üksikud ja sedagi poolmetsikuna) ületab julgelt praegused diplomi- ja bakalaureuseõpped. Sedaviisi satutaksegi identiteedikriisi lävele. Ja palun mulle nii keerulisi küsimusi enam mitte esitada!
Lisaks ei tahtnud see ankeet arvutis minu isikukoodi tunnistada. Mispeale ma täheldasin, et ilmselt olen ma ikka liiga vana selleks, et jälle õppima asuda. Lõpuks saime ikka hakkama ja 28.augustil lähen siis katsetele. Isegi väike konkurss on olemas. Aga mul pole vist eriti mahti sellepärast põdeda.