Tyli isu üle pika aja paar rida kirjutada, aga siis avastasin draftidest selle teksti. Kirja pandud juba 2.mail, aga värske postituse proloogiks sobib vast ikka. Ja uut sõpra soovitati Manfrediks kutsuma hakata. On äkki teisi ettepanekuid?
Mul on nüüd uus kaherattaline korterikaaslane (Madli, ära pahanda, aga tühja ruumi tuleb ju ometi kuidagi täita). Ja ma olen üsna veendunud, et XS-raamiga maanteeratas on siinmail ikka suhteliselt haruldane nähtus. Käesoleval nädalal on mul plaanis oma uut sõpra vaid ettevaatlikult imetleda, tõsisemaks trenniks läheb ilmselt alles pärast SEB Tartu jooksumaratoni.
Vaat sellised me siis olemegi. Vaevalt et need valged gripid meil kaua puhtad püsivad. Kaks pudelihoidjat sai ka külge pandud, ainult et nii väikese raami külge suuri pudelid hästi ei mahuta. Aga kuna trenni käigus tarbitava vedeliku kogused on teatavasti seotud sportlase eluskaalu kilodega, siis ma eriti muretsema ei pea :)
Ajendiks oli TriSmile' Vinni kevadlaager. Kaua sa ikka kuulad, et sirge lenksuga grupis sõitmine on ohtlik. Ja et su ratas on liiga raske. Ma vähemalt loodan, et selle kaotuse, mis mul nüüd laskumistel tekib, suudan ma kompenseerida aerodünaamilisema asendiga.
Hea uudis on veel see, et kaks nädalat kestnud pulsiprobleemid - trenni alguses pulss üle 150 ja langema hakkab alles pärast 20 minutit rahulikku kulgemist - on pärast laagrit nagu nõiaväel kadunud ja sagedus püsib taas tavapärases vahemikus.
