Neljapäeva õhtul sattusin jälle veine mekkima. Seekord oli see puhas uudishimu, mis mind kohale ajas. Prooviks Brasiilia, Mehhiko ja Uruguai veine? Rõõmuga! Jah, Mehhikos olles jäi mulle küll pigem mulje, et teab mis veinimaaga tegemist ei ole. Isegi soliidsemate kaupluste veiniriiuleil domineerisid Tšiili ning Hispaania päritolu joogid, sama pilt avanes restoranides ja veinibaarides (ühte taolist sai meeltesegaduses külastatud). Aga nende õlu oli see-eest täiesti korralik - kvaliteetne ja sõbraliku hinnaga. Täpsustuseks - minu Mehhiko piirdus sedakorda vaid Yucataniga.
Seekord läksid siis loosi kaks valget ja kolm punast veini. Mul on siinkohal kerge öelda - kui otsite teravat elamust ja tõeliselt tugeva karakteriga veine, otsige Uruguaist - sest elukutselised maaletoojad-kuuleviijad selle Lõuna-Ameerika riigi veine hulgi Eestimaa pinnale ei too. Pole ilmselt rentaabel. Peamiselt seepärast, et erinevalt Tšiili omadest Uruguai veinide eksporti ei doteerita. Esimesena proovitud Traversa Gran Reserva Chardonnay aastast 2005 oli valge veini kohta ebatraditsiooniliselt terav ja meeldejäävalt vürtsikas. Õhtu kulminatsioon oli aga sama tootja Gran Reserva Tannat aastast 2004 - juba lõhn oli lausa jalustrabav (maarahvas nimetab sarnast aroomi siivsalt "leivalõhnaks") ning maitse ei jäänud sellele karvavõrdki alla. Külluslik, soe ja vürtsikas. Tannat ei ole kindlasti viinamarjasort, mille peale kõigil kõrvad liikuma hakkaksid. Kuigi Euroopa päritolu, ei ole ta siinmail kuigi tuntud. Heakene küll, enamus Uue Maailma parimatest viljadest on esmalt kasvanud Vanas Maailmas .... Nagu Carmenere on Tšiili margimari ja Malbec Argentiina oma, on Tannat sünonüümiks Uruguai. Ja üritades siiski reserveerituks jääda - minu järeldus on tehtud üheainsama veini põhjal. Asi on igal juhul avastamist väärt. Ning arvestades Madli absoluutselt fundamentaalseid tutvusi Lõuna-Ameerikas (eriti Tšiilis ja Paraguais), olen ma oma reisinimekirja nüüdseks lisaks Peruule ja Boliiviale lisanud Uruguai.
Mehhiko tootjatest oli esindatud L.A.Chetto - valikus 2004.aasta Chardonnay ning 2000.aasta Nebbiolo. Esimene oli hea kvaliteediga pretensioonitu jook ... erilisi emotsioone siit ei sündinud. Teine aga - minu absoluutne isiklik lemmik seekordsest valikust. Vein, mis avanes aeglaselt ja pakkus üllatusi. Diskreetselt meeleolukas ja väga hästi tasakaalustatud. Sünnib juua ilma toidutagi :)
Ainumas Brasiilia päritolu vein oli Safra 2005.aasta Reserva Miolo Merlot Vale dos Vinhedos'e piirkonnast. Kas põhjusel, et Merlot ei ole mu lemmikviinamarjade nimekirjas (veel) või lihtsalt tähtede ebasoodsa seisu tõttu jäi nimetet' vein minu silmis-keelel muudega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikuks. Aga sellest hoolimata sai Brasiilia potentsiaalse veinimaana vähemalt ühe tärni kirja.
Tegelikult üritasin enne selle teksti kirjapanekut otsida toredaid linke (eriti Uruguai) veinitootjate kodulehtedele. Kuna prioriteetse riigi soovitet' veinide osas ma miskit piisavalt informatiivset ei leidnud, siis andsin loobumisvõidu. Aga ühe intrigeeriva viite (või tsitaadini) jõudsin oma pikkade otsingute käigus siiski - 2002.aasta Eesti Ekspressis ilmunud Fiona Beckett'i "Maitseleksikoni" tutvustuseni. Järgneb tsitaat artiklist:
“Kui mina kutsuksin eakamad sugulased traditsioonilisele pühapäevalõunale, kasutaksin chablis´d ja bordood. Aga kui grillpeole tuleks terve kamp mu laste maailma näinud sõpru, valiksin midagi ebaharilikku nagu näiteks Argentina malbec, mehhiko cabernet sauvignon, Uruguai tannat või Maroko punane vein ning korraliku valiku õlut,” kirjutab autor veinipsühholoogilisi juhiseid jagades.
Asjakohast ettekäänet kasutades kannan ma end tänasest alates oma lapse "maailma näinud sõprade" kampa. :P
