Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.
Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilised oskused) on peamiselt kaks varianti – a)näpud jäävad lihtsalt serva taha kinni ning b)ketas libiseb üleliia vara sõrmede vahelt. Mõlemal juhul on võsavise tagatud. Mis tähendab seda, et suure osa ajast tegeleme ronimis- ja roomamisõppustega kas metsa vahel, nõgesepuhmastes või halvimal juhul lausa all orus voolavas ojas. Vesi ei ole enam soe, uskuge mind. Profid sooritavad muidugi kauni trajektooriga heiteid otse korvide suunas. Kõige kurnavamad ongi kaks esimest pikka korvivahet. Kus kehtib põhimõte – miks otse visata, kui ringiga saab ka. Mitte just meelega, aga nii kukub lihtsalt välja.
Erilised maiuspalad on ka sellised korvid, mis on kenasti mööda metsasihti nägemisulatuses, aga kuhu ketas peab jõudma läbi kitsa puudega ümbritsetud koridori. Mis tegelikkuses tähendab seda, et teel eesmärgini proovitakse ära nii kogu traditsiooniliste võsavisete galerii kui ka rikošetiga heited vastu puutüvesid. Hea õnne korral maandub ketas pärast puuga kokkupõrget tagasi niidetud rajale, aga kui kehvemini läheb, tuleb taas sukelduda metsa viskevahendi otsinguile. See muidugi ei maandu peaaegu kunagi sinna, kuhu esialgu tundus maanduvat.
Kõige ekstreemsem on see osa rajast, kus teele jääb mõni veekogu. Meie rada ilmestab sügaval orus voolav oja, mille käänakuid kusagilt oruservast sugugi alati näha pole. Nii mõnedki kettad läbivad töö käigus karastava supluse. Selle eest, muuseas, ’premeeritakse’ viskajat lisapunktiga. Kõikide õnnelike vesigolfarite tarvis on ühe korvi juurde jäetud pikk roigas, millega kettaid välja saab õngitseda ning rajatud sild teisele kaldale, et liiga kaugele lennutatud ketastele kuiva jalaga ligi pääseks.
Mõnda korvi pole esialgu üldse näha. Õnneks on kogenumad kaaslased, kes oskavad juhatada, et eesmärk asub üle künka metsa sees ja visata tuleb vasakule, sest paremal jääraku all on tiik (seda pole muidugi ka näha). Ja vahet pole, kas visata tuleb mäest üles või mäest alla – esialgu läheb kõik nagunii metsa.
Sedamoodi saavad kõik lõpuks oma kaheksateist korvi läbitud. Igamees loeb ise oma viskeid ja iga korvi juures pannakse need numbrid protokolli ning loetakse lõpus kokku. Võidab see, kellel on väiksem number. Nagu jooksurajal, ausõna. Vahelduseks võiks ju võitjaks kuulutada selle, kes rohkem viskeid kogus? No nii vastupidavuse mõttes ja korvpalliga paralleele tuues.
Teeme teise ringi veel, kuniks valget aega. Liha grillida jõuab ju pimedas ka.
Õhtul kodus korjan tossupaela vahelt takjaid, raputan jalanõud metsasodist puhtaks, korjan juustest paar põdrakärbest ja plaasterdan ära kettahoidmisega vigasaanud näpu (ei miskit tõsist, lihtsalt see teravaservaline kaugviskeeksemplar nühkis natuke nahka maha). Uni tuleb hää ja parempoolne õlavööde hakkab tehtud pingutustest alles pühapäeval märku andma.
Soovitan soojalt.
